Saage tuttavaks mu uute tuttavatega

Selliste inimestega tulebki mul siis läbi käia:) vasakul, uks tudruk, mu boss Luca, Stanni, kelle juures elan hetkel ja Leila, Melany ja tema ema ja paremal pool Franko ja Stanni töötajad ning mina teen pilti:)

Teine ohtu festil pidutsemas, seekord oli koik palju rahulikum, sest Leila nats keeras ära ja Luca pidi koguaeg valvama teda, et ta ära ei kaoks ja lollusi ei teeks ning koik ülejäänud hoidsid eemale, sest ta kukkus koiki käperdama.Kui tema viidi magama, siis hakkas pidu, me tantsisime laudadel ja laulsime, kes saksa keeles, kes itaalia ja mina üks sona siit ja teine sealt:) Krt vahel on ikka nii raske moista neid aga noh nende käitumine ei vajagi tolkimist. Koik joid olut ja mina vaid jäägermeistrit, kuid keegi polnud täis, lihtsalt sogedad. Hea ikka, et nad hoolitsevad minu eest ja koik tahavad, et ma ka koos nendega pidutseks ja toredalt aega veedan ja Stanni koguaeg räägib kui väike "pikkpoiss" tal on .....mida iganes. Kuid muidu pole tal suurt midagi vigagi, Ohtul panin nad Frankoga paari ja koguohtu olid nad "paar" ja ma pidin tudrukutega rääkima:) Aga see, et mu boss ikka telefoni püksi pani ja oma väikemehest pilti tegi, pani mind küll palju imestama, sellised naljad jah, no tore. Ma loodan vaid, et kui ma Eestisse tagasi, siis mina pole nilbemaks läinud, sest siis vist hoiaksid enamus ikka palju km eemale.

Kuid uskumatu, kui tihti need inimesed söövad ohtul, kell kümme suur eine, siis peol pitzzad ja pärast magusaid tortillasid, ja muidugi kell neli hommikul pastat. Jessas, jussas nad söövad minust ka rohkem ja see on juba midagi väga crayzit.

Kuid siin on joudmas juba sügis ja ma sain juba külma, kurk on täiega valus ja esmaspäevast peaksin tööd alustama, loodan palju teed juua ja kiiresti paraneda, sest ma tulin ikkagi saksa tööle:)

Ja esmaspäevast kallid järjejuttu lugejad, peate leppima igavamate juttudega, sest mul hakkab töö ja pidutsemised ja trallitamine jääb tahaplaanile ja ega lähe ka trippidele:)

Kuid kui ma Frankfurdi linna lopuks ära kolin, üksi elama, siis olete koik oodatud mulle külla!

Miltenbergis algas suur festival...

Reedel algasid Miltenbergis Suured pidustused, sügis fest voi midagi sellist, koikjal olid teed suletud ja ettevalmistused käisid täies hoos, koik käisid ostlemas, et ohtul oma maitsetud moodi näidata:) Minagi käisin omale uusi hilpe krabamas. Läksin siis tagasi sinna kaunisse lossiga linna, naaber külasse, kus on suur kaubanduskeskus ja rida poode. Sain kaks T särki ja kaunid valged pilvelohkujad ( kingad). Ohtul kohe uued riided selga ja siis ütles Franko, et nüüd koik siis festivalile. Soime ohtust Stalini restos ja kui nad lopetasid tööpäeva, läksime koik koos sinna. Ou jeesus maria, see oli juba midagi. Miltenbergile lähenedes nägin mina kohe midagi enda jaoks, lobustuspark:) seal oli mingi kuul, mille sisse sa said minna ja see läks lendu kuni 140 km/h, tegi paar (okse)kukerpalli ja koik. Oh mehed olid kohe nii äksi täis, et sinna lähme kindlasti koik aga lopuks olin vaid mina uksi see, kes seal käis. Kuid suur miinus oli see, et seal sees oli kaamera, mis näitas kogu vaatajaskonnale inimeste tundeid ja karjeid jms. Mina aga ei julgenud suurt karjuda aga esimene lendu hüppe oli nii voimas, et mu silmad läksid kui iseenesest nii suuureks, kui öökullil suures imestamis hoos ja pool aega olin lihtsalt tardunud, isegi hingata ei julgenud aga toesti lahe oli.
Ja siiiiiiiiiiiiiis läks peoks, läksime telki, kus rahvas möllas, noored pahupidi silmadega laudadel tantsimas ja laulmas, tappev higi lehk, ohuta olek, mis meenutas esmaspäeva hommikut Moskva metroos, kus sina lahkud koos massiga, isegi seisma ei pea ise, inimesed hoiavad sind püsti. Ja nagu ikka, koige nilbemad pidid ju särgid seljast koorima, lausa pimedaks vois jääda:)
Lopuks läksime sealt ära, teise telki, kus oli elav muusika ja leidsime ühe pika laua, meie suurele seltskonnale (mina, Franko, Stalin, tema töötaja, Melany, Luca ja tema ode, koos oma sobrannaga ning kellegi sugulane:) Ja järgmised tund ma ei saanud muudkui naerda ja vahel tuli ka korvale vaadata, kui päris nilbusteks kuubis läks. Issad, kui nilbed voivad olla moned mehed koos, pedede paraad on sellekorval kui lasteaia kevadkonsert. Stalin ja Luca on ikka koos nii sogedad nagu oleks terve liitrise pudeli viagrat ära söönud. Ma isegi ei oska kuidagi seda koike kirjeldada. Kell kaks öösel pandi putka kinni ja mina huhh...lopuks magama, sest hommikul vara üles aga kus sa sellega, kohe mindi mingisse klubisse edasi, terve ohtu joodeti mind jäägermeistriga aga voimatu oli purupurjus olla, sest seda mida ma, nägin vottis tihti ikka väga kaineks. Ja kell neli hommikul tahtsid inimesed süüa ja me läksime Franco ja Luca vanemate restorani ja Luca hakkas koigile pastat tegema. Ja nende ode, see kui topelt Frann, oma kileda häälega tegi meid vahel koiki pool kurdiks. Ja uskumatu, kell kuus hommikul sain lopuks magama. Aga jah onneks, ma ei pea muretsema, täna minnakse ka välja ning ehk on parem kui ma päeval vaid magan, sest iial ei voi teada kuna järgmine kord magada saab:)

Neljapäev Prahas

Kolmapäeva ohtuks sai mu uus tuba koige kaunima väljanägemise: pudenenud ja katkine krohv sai katteks ilusa tapeedi, uus voodi, kapp ja kummut, ning koige olulisem tuba sai koristatud:)
Aga juba septembris kui tööle lähen kolin uuesti, siis juba Frankfurdi linna.Oh seda kolimist küll aga ohtul ütles Franko ja homme pead puhkama, kuhu tahaksid minna. Lihtne, Prahasse muidugi, see ju nii lähedal ka. Nii me siis läksimegi.
Praha on ikka nii voimas linn, kaunis ja vorratu.
Tsillisime linnas ringi ja tegime nalja, nii et lausa möödujad irvitasid:) Muidugi ei puudunud ka ehtne Tsehhi restoran ja toit. Olin väga rahul selle toreda päevaga, ei joudnud ära oodatagi kuna orksi koik need kaunid pildid, koigile kadestamiseks üles panna:):):)...ja muidugi suured tänud minu kallile vennale, kes mulle oma vana kaamera andis, et ma üldse saaksin seda endale lubade, kauneid mälestusi!

Pitzaama ohtu

Juba komlas päev, mil ma üksi. Ma kardan, et ei oska enam üldse rääkida, peale iseenda:) ok ohtupoole otsustasin jälle metsa minna ja joonistada natuke loodust, kuni Melany saatis mulle smsi, kus oled, mis teed, Franko tuleb millalgil ohtul läbi. Ma metsas, muidugi, kus mujal minusugune zungli Jane olla saakski:). Melany oli Frankolt küsinud, kas ma koguaeg metsas, isegi ohtul? Ja Leila kohe küsinud, kes koguaeg metsas. Franko vastas, Maili, ma eestis elades koguaeg elan metsas ja ööbingi telgis ja olen jahimees ka ja käin toitu jahtimas aga mitte jahipüssiga vaid ikka vibuga. What......mina jahimees, ja vibuga jahin toitu metsast...ma isegi ei seedi seda vibulaskmist aga noh Leila tosimeeli uskus seda....crazy!
Ohtuks ma olin juba nii muserdunud ja valmis leppima, et jälle üksi, panin pitzaama juba selga ja jäin telksu vaatama ja und ootama, kui äkki pool kümme, tuli Franko uksetaha ja ütles mul aega 1 minut end valmis seada. Kuhu, kauaks ei tulnud vastust. Ma joudsin vaid teleka kinni kloppida ja plätud jalga panna ja nii ma siis läksin nii linnapeale tsillima:)
Franko ütles, et ta tahab mulle öist Miltenbergi näidata ja me soitsime üles mägedesse, ühte vanasse kloostrisse. Ei no mida veel, terve nädalavahetuse lasite mul üksi rääkida ja end vangina tunda, kus külastajaid pole lubatud ja nüüd viid mu kloostrisse pitzaamas lausa....
Aga onneks oli nii pime, et mitte kirbusittagi polnud näinud ja mina kolades ringi kogemata tahtsin surnuaeda minna, no jah, nii minulik. Pärast läksime ühte suuremasse linna ja Franko näitas mulle ühte mega ilusat lossi, kus paljud noored lähedal pargis istusid ja mina jalutasin mööda pitzaamas, ma olekski voinud sinna pargipingile jääda aga ei me pidime ka muidugi restorani sööma minema. Üle pika aja oli mul piinlik, kuidas ma riides käin. Kuid mis siin ikka, minu kasuks oli aga kellaaeg, sest koik kohad hakkasid sulgema, jehuuuuuuuuu......
Ja kell üks öösel sain lopuks magama, oli see vast lobus pitzaama ohtu, nüüd on mu kaunid, kulunud kärbseseened ikka koike näinud:):):)

Matkapäev

Täna otsustasin, et lähen matkama,
mägedesse, siin lausa matkarajad.
Nii ma siis läksingi , vooral maal, üks ja ilma kaardita aga see polnudki nii hullu, ma ju toeline matkaja.Väga ilus oli, mets ja kivine pind ja koik tundub nii ürgne. Lopu poole ma lausa vältisin radu ja läksin ise kolama, nii äge oli. Kondisin umbes 10 km ja see oli nii tervendav. matka lopus ka kolasin vanas lossivaremetes ja luusisin niisama ringi, enne mäejalamile joudes olid ikka väga seffid hooned. Pärast käisin ka joeääres jalutamas ja ma juba kiindun üha enam sellesse linnakesse. ainus millest toeliselt puudust tunnen on toeliselt hea fotokaamera, et seda ka piltidesse panna, koike seda ilu ja hiilgust - majad, kirikud, raeplats, munakivi teed, jogi, puhtus ja pardid ning luiged jms.
Kuid kindlasti ei unusta ma ka eestit, sest minu kodumaa on ikka koige üle oma koige tottramate veidrustega, pisikeste saarekestega, parimate sopradega ja perega:)

Üksi Miltenbergis

Veedan siis üksi nädalavahetust Melany kodus Miltenbergis, sest teised kusagil ära. Käisin siis külapeal hängimas, shoppamas ja loodust nautims. Melany maja asub peaaegu mäetipus ja oli see vast retk, rohkem ikka nagu mägimatk.Kuna mina ei oskanud ühtki normaalset pilti teha siis ostsin postkaardi ja näitan teilegi milline see kaunis koht välja näeb.Muide rodu lähedal puudevilus elavad ka nahkhiired ja öösel pole koige popim avada akend aga noh ma ju üksi, ehk täna ootan siis külalisi:)

Omaarust ka joonistasin täna aga see oli ikka nagu elevandi jala all piineldes pastaka otsimine, natuke piinlik ka, paberi raiskamine lausa. Koige hullem aga et ma salaja loikasin Melany koristus swammi pooleks, arvates see aitab, no on ikka moistus mul.

Soge on ikka siin zunglis, mitte ainult majaümbrust ei kata puud ja rohelus, loomad ja muud sitikad ja mesimummid vaid köögis on ka niipalju taimi et tunnen olen kuskil nowwere. Koige ägedam on ikka aga see, et ma ei oska pesumasinat tööle panna (nii minulik) ja pesen käsitsi pesu. Ok kuula nüüd nats saksa mussi ja siis eks näis, mis teen edasi...kui veab pesen ka enda puhtaks, enne kui Melany koju tuleb ja imelikku lehka tunneb, siis pean ehk järgmine öö hoopis oma kallite metsa sopradega öö veetma:)

Ilusat taasisesiesvus päeva mu kallid Eesti kodanikud

On neljapäev 20. august, taasiseseisvus püha, esimene aasta, mil ma veedan selle vooral maal ja ma olen uustanud oma kauni maa lipu Melany kodu.
Hetkel olen puhkusel koos Frankoga, eile seiklesime Hollandis, Amsterdami lähedal mere ääres. See oli nii ilus koht. Seni kuni laaditi tegime väikse pikniku sadamas ja soime pastat, oi see oli kohe niiiiiiiiiiiiiiiiii hea, et lausa soin liiga palju, nagu ma ikka olen harjunud sööma:)
Pärast ma pesin autot, see oli nii naljakas, sest rekka on nii suur ja lopuks , mil laaditud ütles Franko, nüüd soidan mina. On ta peast päris soojaks läinud, motlesin, rekkal peal 39 tonni kaupa, ei eal AGA siiski ma proovisin. Käed värisesid ja süda tagus nagu vanamutil, kes saaks keppi pärast 20 aastast kuival olemist (mitte, et ma teaks omast kogemustest, milline see tunne on:) ja pärast soitmist tundsin, mu püksid olid kuidagi niisked aga Frankole muidugi ei julgenud sonagi lausuda - mida ta oleks moelnud, nädal aega vaid naernud mu üle. Aga väga tore oli, ma sain isegi parkimisega hakkama - ma olen nii uhke enda üle nüüd, mul pole soiduauto lubegi aga soitsin rekkaga vooral maal:).
Franko boss, helistas hiljem, et tal tuleb soita Torinosse Itaalias ja läbi Sweitsi, ma ei suutnud ära roomustada aga mu onn oli uurike, pool tundi hiljem teatas, et ei, vahetad treileri saksas ja lähed tagasi Hollandisse, nii ma siis veedan oma taasiseseivus päeva Saksa-Hollandi piiril. Aga pole nii hull midagi, täna käisime metsas jalutamas ja ma nägin suurt maisipoldu ja jooksin seal suurte maisilehtede vahel mingi 10 minutit nagu lapsena nisupollul, see oli midagi nii sogedalt lahedat, et ma muutusin nagu lapseks, tegin pärast hundirattaid ja naersin nagu laps, Veetsin toreda ohtupooliku ja pärast istusime väljas soin brokolit, lillkapsast ja porgandit ja vaatasin kuidas eemal loi välku, mis vahel täitis kogu taeva, Nüüd kuulan klassikaraadiot ja lähen tuttu.Head ööd, mu koige kallimad.

Armastusega Teie Molly

Esimene tööpäev

On esmaspäeva varahommik, tuleb tousta kell viis, sest 100km tuleb veel soita tööle ja Melany peab avama uksed ja tegema ettevalmistusi tööpäeva alguseks. Elades tema juures tuleb mul säilitada sama rutiin, mis polegi nii hull, sest nägime kuidas päike tousis Frankfurdi kohal ja see oli ilus.
Ma olen alguses köögis abis, sest ei habla veel saksa keelt ja raske on mind panna kohe klientidega suhtlema. Tegelikult polegi hullu, aitan salateid teha ja koristan ning aitan noudepesijat, kui kiire on. Raske on aga see, et see aafrika naine oskab küll inglise keelt aga räägib nii segaselt, et raske arusaada, kus, mis, kuhu käib ja mida votta mida jätta. Ja see poolatüdruk ei habala üldse muud keelt peale poola ja saksa keele. Lahe on aga see, et ta peseb nousid vaid aga on ennast nii üles mukkinud ja solaariumis end pool neegriks, pool hiinlaseks päevitanud, et lausa koom vaadata.
Peale tööd uuris Melany netist üürikorterite pakkumisi, linnas sees, need ikka väga kallid ja paljudel pole kööki sees. Bossil oli üks sober (itaallane Stanni, keda mina kutsun aga Staliniks:) külas restoranis, kes kunagi alustas seda tööd tema juures ja nüüd tal linnast väljas oma restoran, mille teisel korrusel kolmetoaline korter ja ta ütles, et voin seniks seal elada, tal üks tuba vaba. OKEY jagada korterit kahe itaalia mehega, tundub ponev. Käisime seda kohta vaatamas, jessas jussas, sellel toal pudeneb krohv seintelt on rodu aga piire lagunenud ja kellegi mänguasjad vedelevad porandal, mängu loss, milles elasid haldjad ja koledates riietes valitsejad aga vannituba on ilus ja peamine, see käib lukku:) Ega ma ei poegi, et nemad mind alasti näevad, vaid vastupidi, neid nähes jään ehk pimedaks:):):) Kats void heaga mulle 100kr üle kanda:)
Oma töökoha sain ma tänu sellele, et tean bossi venda Frankot, kes soovitas(käskis:) Lucal mulle tööd anda.Koige keerulisem on see, et Franko ja Luca koguaeg suhtlevad omavahel ja Luca räägib Melanyga, mida nad on arutanud aga mulle ei anna nagu keegi midagi teada ja nii saatis mulle Franko ohtul sms, et mul hakkas puhkus ja ma tulen temaga esmalt Hollandisse ja siis Itaaliasse, sest Luca oli öelnud, kuna enamus saklastest puhkab on restos vähe tööd ja mul poleks suurt midagi teha aga 1. september koik tagasi ja siis ma saan ka käia cateringi tegemas nädalavahetustel. Normaalne, mulle teatatakse alati kolmanda isikute kaudu aga mis siis ikka, mul hakkas peale esimest tööpäeva sundpuhkus.

Esimene nädalavahetus Frankfurdis

On soe laupäeva hommik, ma ärkan vara ja siis lähme Melanyga Frankfurd cityt mulle näitama - see tähendab SHOPPAMA!
Saabume restorani esmalt, seal kohtume Melany emaga, kes meiega ühineb ja veel ootame marokko tüdrukut Leilat, ta pidi kohe kohe kohe seal olema aga tuli poolteist tundi hiljem, okey...Siis hakkas looklema me tee linna südamesse, uude Shoping centerisse, külastasime H&M, New Yorkerit ja palju muid kauplusi, kus olid ikka hämmastavad aled, kuni 70%
ja koguaeg ootasime me Leilat ta tahtis endale ohtuks uusi hilpe ja kingi, ou my gudines see oli stress, me aina ootasime ja ootasime ja Melany vabandas koguaeg mu ees, et oleks ta teadnud seda ta poleks teda kutsunudki. Lounat soime heas hiinarestoranis ja ma sain jälle pulkadega süüa, mis tegi mu hommikuse stressi olematuks:)
Ah jaa ja üks lahe seik ka me Melanyga olime poes kui järsku üks tüdruk mu pluusi hakkas näppima ja midagi saksa keeles podisema ma kohe kutsusin Melany et mis see ronk tahab ja ta hakkas naerma, See pliks oli küsinud kus ma oma pluusi olen ostnud see on nii ilus:) Nii soge ikka ja pärast poes lappamist tuli jälle üks naine mu juurde ja käppis mu teist pluusi, seekord oli probleemiks, et olin selle tagurpidi selga ajanud. Mu esimene mote oli aga, mida ometi te tahate must, aina käpite mind, ma pole kuskilt Antartikast pärit.
Ohtul läksime aga restosse ja hakkasime end ohtuks sättima ja Baylest jooma. Leila pani oma kaks nubrit väiksemad ostetud hilbud selga ja palus abi, ma kartsin aidata, sest arvasin et pluus kohe rebeneb:):):) Kui linnapeale läksime siis hakkas Leilal uued kingad pigistama ja ta hakkas vinguma ja lopuks vottis need jalast ja kondis paljajalu, misasja suures linnas kus koik kusevad ja narkarid süstivad aga noh what to do? Külastasime üht lahedat salsabaari aga see kahjuks tühi ja siis läksime me Melany ema juurde ööseks.
Kui me soitsime ma hakkasin rääkima, et Leila haaras mu käest ja ma ei saa aru kas koik ongi sellised ja Melany vastas Leila on lesbi. OUMYGAD see pole voimalik, päeval tegi ta mulle "komplimendi" mul on ikka väga ilus keha jne, ma kohe eemaldusin temast.Melany ütles, et see tüdruk ajab talle koguaeg ligi, mis talle kohe üldse ei meeldi ja ta on öelnud talle, et ta pole lesbi ja ta Lucaga (boss) koos aga sellest pole kasu. Nüüd hakkan mina ka pikkivahet hoidma:)
Pühapäev oli aga rahulik, käisime ujumas ja päevitamas, sest väga soe ilm oli ja ohtul valmistasime endile pastat ning pärast läksime rullikatega soitma, väga tore lihtne päev oli ja nägin esimest korda elus hästi suurt kobrast ja ohtul uinusin tähti vaadates.

15. august saabun Frankfurdi

Tere mu kallid, Eesti libud, tibud ja muud loomad:)
Alustan oma suursugust teekonda Suurlinna Frankfurd citysse -
Lähen lennukiga, ümberistumisega Oslos, ostsin kolm postkaarti ka, igaks juhuks:) Mu boss tuli mulle vastu ja me soitsime 180 km/h siis sellesse kaunisse restorani, mis on nii pisike tegelikult, et mul oli koguaeg igav sest polnud mida vaadata ja aidata ma ka ei saanud kuidagi aga sain ehtsat itaalia pastat, selleüle oli mul ainult hea meel.
Restoran on kui eri rahvuste kompott - mu boss on itaallane, kokk kreeklane, kokaabi aafriklane, noudepesijad hiinlane ja poola tüdrukud, kohviku poolel marokolane ja teenindaja ainus sakslane ja nüüd mina Eestist.Peale ülemuse, koka ja poolakate räägivad koik saksa ja inglise keelt.
Minu uueks tuttavaks sai Melany, kes on bossi tüdruksober ja tavatöötajate ülemus. Ma elan tema juures, seniks kui midagi leian paremat. Melany elab linnast väljas 100km väga kaunis väikses linnakeses, kus on mäed ja saab palju matkata ja sportida ja neil on raekoda ja kaunid ehitised ning ujumas käiakse suures väli basseinis, mis on joe ääres. Mul on oma ärklituba ja suuuuuur aken, millest igal ööl uinudes saan taevatähti vaadata. Me hakkasime kohe Melanyga suhtlema istusime ohtul kaua üleval rodul ja ajasime juttu, tema endast ja mina oma elukesest. Nii möödus minu esimene päev uues kohas