Reedel algasid Miltenbergis Suured pidustused, sügis fest voi midagi sellist, koikjal olid teed suletud ja ettevalmistused käisid täies hoos, koik käisid ostlemas, et ohtul oma maitsetud moodi näidata:) Minagi käisin omale uusi hilpe krabamas. Läksin siis tagasi sinna kaunisse lossiga linna, naaber külasse, kus on suur kaubanduskeskus ja rida poode. Sain kaks T särki ja kaunid valged pilvelohkujad ( kingad). Ohtul kohe uued riided selga ja siis ütles Franko, et nüüd koik siis festivalile. Soime ohtust Stalini restos ja kui nad lopetasid tööpäeva, läksime koik koos sinna. Ou jeesus maria, see oli juba midagi. Miltenbergile lähenedes nägin mina kohe midagi enda jaoks, lobustuspark:) seal oli mingi kuul, mille sisse sa said minna ja see läks lendu kuni 140 km/h, tegi paar (okse)kukerpalli ja koik. Oh mehed olid kohe nii äksi täis, et sinna lähme kindlasti koik aga lopuks olin vaid mina uksi see, kes seal käis. Kuid suur miinus oli see, et seal sees oli kaamera, mis näitas kogu vaatajaskonnale inimeste tundeid ja karjeid jms. Mina aga ei julgenud suurt karjuda aga esimene lendu hüppe oli nii voimas, et mu silmad läksid kui iseenesest nii suuureks, kui öökullil suures imestamis hoos ja pool aega olin lihtsalt tardunud, isegi hingata ei julgenud aga toesti lahe oli.
Ja siiiiiiiiiiiiiis läks peoks, läksime telki, kus rahvas möllas, noored pahupidi silmadega laudadel tantsimas ja laulmas, tappev higi lehk, ohuta olek, mis meenutas esmaspäeva hommikut Moskva metroos, kus sina lahkud koos massiga, isegi seisma ei pea ise, inimesed hoiavad sind püsti. Ja nagu ikka, koige nilbemad pidid ju särgid seljast koorima, lausa pimedaks vois jääda:)
Lopuks läksime sealt ära, teise telki, kus oli elav muusika ja leidsime ühe pika laua, meie suurele seltskonnale (mina, Franko, Stalin, tema töötaja, Melany, Luca ja tema ode, koos oma sobrannaga ning kellegi sugulane:) Ja järgmised tund ma ei saanud muudkui naerda ja vahel tuli ka korvale vaadata, kui päris nilbusteks kuubis läks. Issad, kui nilbed voivad olla moned mehed koos, pedede paraad on sellekorval kui lasteaia kevadkonsert. Stalin ja Luca on ikka koos nii sogedad nagu oleks terve liitrise pudeli viagrat ära söönud. Ma isegi ei oska kuidagi seda koike kirjeldada. Kell kaks öösel pandi putka kinni ja mina huhh...lopuks magama, sest hommikul vara üles aga kus sa sellega, kohe mindi mingisse klubisse edasi, terve ohtu joodeti mind jäägermeistriga aga voimatu oli purupurjus olla, sest seda mida ma, nägin vottis tihti ikka väga kaineks. Ja kell neli hommikul tahtsid inimesed süüa ja me läksime Franco ja Luca vanemate restorani ja Luca hakkas koigile pastat tegema. Ja nende ode, see kui topelt Frann, oma kileda häälega tegi meid vahel koiki pool kurdiks. Ja uskumatu, kell kuus hommikul sain lopuks magama. Aga jah onneks, ma ei pea muretsema, täna minnakse ka välja ning ehk on parem kui ma päeval vaid magan, sest iial ei voi teada kuna järgmine kord magada saab:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar