Inglismaal

Tere mu kallid sobrad, olen siis omadega juba Inglismaale joudnud. Laevasoit Prantsusmaalt oli vaga mugav, magasin kogu tee:) Ainult enne sadamasse joudmist kui paike tousis liigutasin end ja laksin tekile pilte tegema. Kulastasin Yorki, mis on paris lahe vaike linnake aga kahjuks, nagu minuga ikka suudan ma millegagi hakkama saada ja siis pean kiiresti lahkuma. Jalle suutsin ma endale piinlikust valmistada, kui poes kaies avasin roomsalt varuvaljapaasu, ehk siis fire exit ja muidugi laks alarm kogu poe territooriumil toole, ma tegin nao nagu poleks midagi valesti teinud ja lahkusin kiirel sammul, et keegi mind ei vahistaks:) Leidsin, et on vist siiski parem kui lahkun sellest linnast nats eemale:) Uritan olla puhapaeval tagasi Saksamaal ja siis ehk naib, kuhu mu tee edasi viib:)
Kui ma saan jargmine nadal saksast asjad kokku korjata ja lennupileti siis olen oktoobri algul eestis tagasi. Kuigi ma tean, et mu kallid sobrad tunduvalt enamuses ei taha mind tagasi, siis ma andestan teile selle ja tulen koigi kiuste tagasi. Ega ma nii naiivne ka pole nagu te arvate, et ei tea, et Eestis rasked ajad ja pole suurt tood ja ka elupaika enam aga mis siis ikka. Ma olen oma elus nii palju kordi uuesti alustanud, et ma arvan, et ka seekord saab kunagi asjad korda ja lahevad paremaks:)Ja ma muidugi unustasin, et tana laupaeval voidan ma millioni, lotoga, mille ostsin kolmapaeval, see on selge:)Jah ma pole uldse naiivne:):):) Aga ok olge tublid mu koige kallimad.
Armastusega teie Molly

Pildid Itaaliast ja Austriast

Austrias maisiraksus:)

Väike ronimine ei tee ju paha:)

Toelised joed on ikka Itaalias

Euroopa sillal, kus on voimalik teha

192m korgust benjihüpet:)

Orkaan vaibub...

Tänaseks on inimesed juba palju rahulikumad: mina elan nüüd rekkas ja soidan Euroopas ringi, kuni selgub, mis saab minust edasi. Luca ja Franko ode pidi kiirele puhkusele soitma, sest Luca lubas tema juurde soita ja ta maha lüüa:) Franko naine ei julge Frankole helistada ja on hetkel madalam kui muru, oodates mil ta on maha rahunenud:). Peale Luca ja Franko ei tea keegi, et ma veel siin, enamused arvavad, et ma juba Eestis tagasi ja see on hea, siis pole neil enam pohjust skandaalitseda. Täna soidan ma siis Itaaliasse ja vaatan, kuhu siis järgmiseks lähen ja mis edasi.Ehk nädalalopp annab rohkem selgust. Mina tuleksin heameelega koju tagasi aga enne pean kovasti lotot mängima ja natuke elamisraha koguma, et siis eestis kova pidu maha pidada oma toeliste sopradega ja ringi tsillida:)

Segadus kuubis

Pühapäeval tagasi minnes hakkas peale see suur sega-summa-suvila. Koik olid järsku nii närvis, helistati igaleühele ja jama kui palju (ühesonaga mitte millestki) Koik said koigist valesti aru, keegi lisas paar valet lauset vales kohas ja mina olin kokkuvottes tänaval.
Franko naine läks rekkasse, mil ta magas ja sobras seal ringi ja leidis telefoni, milles olid minu smsid ja raha mis ma andsin Frankole, et ta saadaks mu vennale ja siis hakkasid jamad. Naine rääkis oma versiooni mida tema asjast arvab ja motleb Franko oele, see tegi omad järeldused, et ma olen halb ja pean siit kiiresti lahkuma. Siis läksid nad Stani restorani, kus oli ka Luca ja korraldasid seal suure draama ja lopuks ütles üksneist, et ma olevat saatnud smsi Frankole, et Stani ja Luca on jobud ja ma ei tea mida veel. Sellepeale solvus Luca helistas Melanyle, et ta ei taha mind enam aidata, sest ma olin öelnud seda ja seda (kuigi ma polnud midagi öelnud). Melany helistas mull, et mis siin toimub, miks ma nii käitun, mina muidugi ei saanud suurt millestki aru, üritasin seletada ja lopuks ütlesin, et kui ma olevat selle smsi saatnud siis peab see ka kuskil olemas olema, et toendada seda. Melany rahunes maha ja uskus mind ja helistas tagasi, et ma saan tema juurde Miltenbergi tulla ja siis saame asjad ära lahendada. Okey ma siis soitsin sinna rongiga. Rongijaamas helistasin, et ma kohal ja Melany ütles, et need naised olid talle helistanud ja keeranud talle suure jama kokku ja ma ei saa ikka sinna tulla. Stani kartis suurt tseeni oma restos ja palus, et Luca korjaks mu asjad ruumist ära ja tooks mulle, sinna rongijaama. Oh jummel nii ma siis motlesin, nii olengi tänaval, mis saab edasi, hääletan koju tagasi oma saja kotiga ja täna öösel tuleb magada metsas.......Helistasin Frankole ja seletasin, mis siin toimub, tema helistas Lucale ja rääkis nagu asjad tregelikult on ja Luca rahunes ja nad otsustasid, et ta viib mu Frankfurdi rongijaama ja saadab mu Lübeckisse, kus Franko laadis. Okey, ma siis ootasin ja praadisin mis edasi. Lopuks joudsin ka LÜbeckisse ja kuulsin, tesit poolt ka mis juhtus. Alicia (Franko ja Luca ode) oli teinud mingi meeletu segaduse ja jama koigile. Esiteks ta ütles, et ma elan Stani juures ja et ta nägi mind festivalil koos melany ja Luca ja Frankoga. Sellepeale sai vihaseks Luca naine, et Luca oli koos Melanyga ja tegi omakorda draama Lucale ja Melanyle ja nii oli Melany endast väljas ja LUca ei teadnud enam, kuhu, keda aidata ja mida teha. Nii olid Luca ja Franko väga vihased oma oe peale, kes kiskus koik inimesed omavahel tosiselt tülli. Ma ei saa aru sellest oest, kuidas ta sai ka Melanyle sitta keerata, nad on ju väiksest peale Melanyga parimad sobrad....Franko arvab, kuna ta ode lahutas, siis nüüd tahab ta ka koik oma pere liikmed lahutama sundida, sest ta pettunud oma elus voi midagi sellist. Ma toesti ei tgea, mida arvata sellest loost. Mina saan alati Eestisse tagasi tulla ja asja unustada aga kuidas peab nüüd elama Melany ja Luca ja Franko ja Stani, kellele korraldati koige suurem kahju. Nemad peavad selle paksu sitta supi ära lürpima. Ja koigele lisaks tuli Lucale resto arved, mis olid nii meeletud suured, et ta peab oma resto sulgema pooleteise kuupärast. Oli alles nädalavahetus ja kokkuvottes koik mingi kibestunud oe suupruukimise pärast ja tema üritas koike minu kaela ajada, et see minu süü, no mida fucki.....No on alles seebiooper siin, kunagi saan lausa oma raamatu kirjutada, siis saab sellest tubli seriaali kokku:) Kus vanad mutid nutavad ja kaasa elavad igal argipäeval 17.00-18.00.
Ma siis hetkel elan Franko rekkas ja soidan temaga euroopas ringi, kuni orkaan rahuneb ja saab hakata hahjusid kokku arvestama ja siis moeldes, mis teha edasi. Kas mina tulen Eestisse tagasi, mis saab Luca restoranist, kuidas lahenevad Luca suhted Melany ja ta naisega. Kas Franko läheb kodust ära ja lahutab, selgub järgmistest osades. Ära maga maha järgmisi osasid, millal need ekraanile jouavad selgub siinsetest saksa ja itaalia ressursidest:):):):)
Ma loodan kallid sobrad, et te olete ikka minu poolt:)

Würzburgis

Laupäeva hommikul läksin siis rongiga Aschaffenburgi ja hakkasin otsima kohta kus hääletada, kondisin ikka sitta kanti ja lopuks linna ääres, jagas mingi mees valimis lehte ja pakkus kommi ja seletas, kuhu peaksin minema:) Lopuks votttis mingi itaallane mind peale ja ütles, et ta läheb korval külasse aga kui ma ootan natuke, ta vahetab auto ja siis saab mind Würzburgi viia. Ma ütlesin, et hääletan edasi ja kui mind keegi ei vota peale kuniks sa tagasi siis tulen temaga.Okey kokkulepitud, nii ma kondisingi edasi ja hääletasin, kuni avastasin, ma unustasin om väikse koti tema autosse, sitt mu raha ja annese fotokas, mu dokumendid jms. Hakkasin tagasi kondima, lootes, et ehk ta märkab aga ta soitis tagasi mu juurde ja vahetas auto ja nii viiski ta mu sinna, kus vaja, huhhhhh......seekord läks hästi. Ma votsin toa ühes väikses hostelis, kuue voodiga ruumis. Väga odav ja puhas ja ilus oli. Siis läksin linnapeale tsillima. Kaheksa tundi kondisin mäest üles, mäest alla, joe äärd pidi ja sildadest üle ja keskväljakule joudes avastasin, siin toimub mingi fest. Lahe tsillisin ringi ja ühe bändi liikmega lasin isegi pilti teha:) ma oskan üksi olles ka pidutseda. Ja esimest korda käisin ka suures lossis muusiumis, see oli nii voimas, kahju, et pilte ei tohtinud teha, oleks tahtnud teile ka mu sobrad näidata kui lahe see oli. Würzburg on toesti lahe koht, mul hea meel, et ikka joudsin sinna:)
Ohtul oma ruumi tulles hakkas üks ameerika poiss minuga suhtlema ja ta on kova matkaja, nii me üle tunni lobisesime erinevatest kohtadest kuhu matkata, mis kus äge on, mis varustus kummalgi jne. Niii lahe oli ma lopuks sain ka rääkida ja kommunikeeruda inimestega:):):)
Kuid minu üleval magas üks hiinakas voi muu selline, kes norskas hirmsasti ja pooltundi me koik ülejäänud motlesime kuidas teda liigutada, et ta ei norskaks, väga soge oli ja naljakas:)

Pildid Würzburgist

Kolamas Würzburgis

Väike puhkus pargis

Loss, mida külastasin, seal ka muusium,

mis lihtsalt vorratu oli...

UNESCO peahoome

Würzburgi fest

Väiksed tibud näitamas parimaid voteid:)

Üksi olles, suudan siiski ka pidutseda:)

Kaunid ergutus meeskond puhke hetkel

Üks tore bänd ja sogedad pilllid ja tantsija:)

Hea ja halb päev

Neljapäeval oli üks väga nome päev, hommikul nagu ikka rongid hilinesid ja jooksin juba hommikul end segaseks ja siis tööjuures: see aafrika mutt koguaeg moliseb. Tee seda, ei nüüd seda, ah sa teed niikuinii koik valesti. Mina teen midagi kohe mu kalllal ja kui sama asja teeb teine naine, siis on see okey. Mul viskas ikka kopsud vett täis ja olin endast nii väljas. Melany aga rahustas mind, et pole midagi, ta räägib selle mutiga. Rääkisin ka Frankoga ja tema Lucaga ja siis tuli otsus, kuulopus see naine kaob. Ah nii siis asjad käivadki. Ma olin nii väsinud sellest päevast ja Franko saatis mulle smsi, et miks ma nii emotsionaalne olen, on mul päevad voi midagi ja mu ämber sai üleujutatud, ma nii solvusin, et ei rääkinud temaga terve ohtu. Ta ikka piinles, sest ma ei suhelnud temaga:) OH, mehed igakord kui naised teevad midagi, voi on närvis, voi on lihtsalt stress, siis nemad, ainus, mis huulilt tuleb on, "päevad on vä".
Reedeks onneks ma kogusin end ja olin paremas tujus. Hommik oli üle pikaaja rahulik ja rongid saabusid oigeks ajaks ja tööl oli ka okey. See teine köögitädi räägib minuga koguaeg, mis siis et saksa keeles ainult, kuid see ka hea. Ma olen teada saanud, et tal 5 last kodus, tema kodune keel on vene-saksa keel, sest ta pärit Kasastanist, nii et saaksin temaga molemat keelt harjutada:). Erlenbachi joudes peatus üks hipi auto ja mees ulatus mulle läbi akna suure ouna ja soovis head päeva. See oun oli toesti hea ja tegi mu tuju toeliselt heaks. Netti sattudes ma uurisin veel viimaseid vihjeid Würzburgi kohta, sest laupäeval lähen nädalavahetust veetma mujale ja uusi seiklusi otsima:) Loodan, et tuleb tore nädalavahetus:)

Palju onne Molly!

Täna sai siis mul terve kuu oldud siin saksamaal. Sai elatud Miltenbergis, kus avastasin esimesed mägised matkaroomud, ilusad vaated ning ehtne festivali menu. Külastasin Frankfurdi klubisid. Ööbisin ka Melany ema juures, kolisin Erlenbahi Stani restorani, kes mind lopuks paksuks soimas ning joudsin ka Hollandis ja Prahas ära käia:) Ja mitte ei saa mainida mu esimest Aschaffenburgi külastust öösel pitzaama väel:)
Tööd muidugi sai ka alustatud, nii, et nahk tahma pesemisest punane, esimesed rasked hetked üksi ning seiklused rongidega ja korra ka hääletades:).
Heleri Eestist külastas mind, käies päeva ka Klingenbergis, koiksugu puude raksus, mis andis süüa aga eriti virsikuid (seni maani nad mul rodul).
Olen oppinud saksa keeles, tere, head aega, homseni, numbrid ja mu esimene lemmik sona muidugi GENAU:) jms lihtsamad asjad ja hakkan juba vaikselt hablama ka itaalia üksikuid sonu aga arengu ruumi on nii et kole......
Eile otsustasin ka, et nüüd aitab, kaua ma konutan oma külmas toas, nädalavahetused mul vabad. Lähen kuhugi. Ostsin endale saksa kaunimate paikade raamatu ja väikse kaardi ja nüüd otsin endale järgmist avastamis kohta. Loodan, et selleks saab see nädalavahetus Würzburg, mis on piltidelt lihtsalt vorratu ja pole ka kaugel. Kas sinna lähen häälega voi rongiga on selgusetu aga eks aeg näitab. Ja muidugi on seal linna lähedal voimalik matkata ja kaunemaid arhitektuuri pärandeid vaadata:) Nüüd on mida oodata aga rahaliselt pean hakkama rohkem motlema, sest see nädal pean ka 150 euri eest uued prillid ja raamid ostma, kuid sellegi poolest loodan, et tuleb lahe nädalavahetus, mu halli argipäeva:)
Teile kallid Eesti sobrad ütlen, et oleks nagu rahul isegi aga teid ei ole mu korval, teiega oleks paljud asjad siin palju palju lahedamad:)
Kallistades Alati Teie Molly

Spordipäev

Elie ohtul otsustasin jälle metsa minna, üksi nagu alati aga seekord hämaras: nii vinge oli, ma motlesin, et mul pole enam midagi selles metsas avastada aga tuli välja, et ikka on:) Kui pimedaks kiskus hakkas ka vihma sadama, olin läbimärg lausa aga värskendav ja varsti saan hakata siis roomsalt oma kummikuid sisse kandma.
Täna hommikul aga algas minu toeline spordipäev. Normaalselt läheb mu rong kell 08.11 aga täna ma ei teagi mida vastata, läks see 08.03 nad olid aegu muutnud ja muidugi, kes maha jäi olin mina. Olin püha viha täis, järgmine rong alles tunni aja pärast. What to do, what to do? Mis siis ikka lähen maanteele ja hääletan Aschaffenburgi, ehk kui kohe peale saan siis on voimalus järgmisele rongile saada. No jah Eestis on ju mul nii kombeks, ma vist ikka vahel unustan, et ma olen teises riigis. Hakkasin suvalise kohapeal hääletama ja onneks üks inglise keelt konelev naine läkski Ascaffenburgi. Ma juba rahunesin ja vahepeal saatsin Frankole ka smsi et mida ma nüüd teen ja hääletan tööle aga koik korras ma juba peaaegu teises linnas, kui naine peatas auto ja ütles, ma nüüd keeran siit ära ja mul tuleb 2km kondida rongijaama. MIDA! ei no lahe küll, muidugi hea, et mind üldse peale voeti, kuid mis siis ikka väike hommikune trenn, järgmine rong läks tunni pärast nii oli mul aega linnapeasl tsillida. Käisin ka prilli poes, sest nädalavahetusel lohkusin oma prilliraami. 149 euri eest saaks uued raamid ja klaasid, päris hea, lubasin siis kolmapäev tagasi tulla, et reedel uued prillid kätte saada. Rongijaama tagasi joudes avastasin, et see rong teeb pikema ringi....mis mottes, küsisin ma pidevalt endalt...veel rohkem hilinen tööle. Vahepeal helistas Franko Lucale, et ma jäin rongist maha jne ja Luca küsis miks mina ei helistanud, siis Franko vastas, et ma kardan teda.....no niiiiii....taga targemaks (kuigi see vist nats tosi ka:). No pika seiklemise peale ma siiski tööle joudsin ja Luca pakkus mulle kohe küpsiseid, sest mul nii sitt hommik oli olnud aga ma ei tahtnud. Täna oli hämmastavalt kiire päev tööl ja koguaeg jalgade peal, vahel tunnen, et varsti ma enam ei konni, sest nad lausa tulitavad.
Oma ruumi joudes polnud asi üldse nii roosiline, mul siin nii jäiselt kül, et vahel motlen, väljas ka soojem, et magaks seal. Stani ütles, et kella seitsmest ohtul läheb soojaks, kell juba pea pool üheksa ohtul aga ei midagi, kuigi radikad maximumi peal. Ma kohe ei teagi mida öelda, ehk olen lihtsalt ise nii külm inimene.............

Jälle üks töönädal läbi...

Esmaspäeva hommikul lahkus siis Heleri ja mul hakkas jälle töö. Ma ikka nii suures masenduses sellest, et Stanni mind paksuks soimas, ma otsustasin, et ei söö enam kunagi selles restoranis ega Erlenbahis ainult töö juures ja siis ka poole vähem kui tavaliselt. Olin ikka nii suures paanikas, mind pole ikka väga pikka aega paksuks soimanud ja ma just eelmine nädal nii onnelik, tundes, et olen alla votnud, sest koik mu riided suureks jäänud. Sitta aga sellega, ma ei rääkinud ka Stanniga sonagi, alles neljapäeval, kui nägin teda siis tere utlesin mokaotsast. Ma üldse ei imesta, et ta 29 ja vallaline(kuigi sain teada, et tal korval külas ka lapsed ja naine, kellest lahus elab). Rääkisin ka Frankoga ja ta käis ükspäev kodus ja toi mulle kotitäis süüa. Ma tulin siis koju ja suur kott seisis mu toas täis toitu, sink, juust jogurt, actimel, hapukurgi purk, tomatid, sai ja suur kast vett:) Kahjuks on jogurt ja actimel halvaks juba läinud, mul pole veel külmikut ju:(
Aga siis teisipäeval käisin Melanyga uut korterit mulle vaatamas. See oli väike aga ilus, milles oli remont alles tehtud. Maksis aga ka kova hinda 500 euri kuu. Kuid kui ma ei raiska üldse raha siis on päris ok ma arvan ja see kesklinnas ning ma saaksin ehk ka teise töö votta lisaks. Linnas elades saaksin ma raamatukogus käia ja avastada oleks iga nädalavahetus midagi ehk isegi vahel ohtul välja minna ja kui Lucal on caterindg linnas, saan sinna ka appi minna ja nii lisa teenida. Neljapäeval sain peale tööd aidata kaunistustega üheks peoks, see oli juba midagi uut ja vaheldust minu igapäevasele koristamisele ja noudepesule, käed nii käest ära, ma arvan, et maniküür, minu küüdsi nähes jääks ka kohe pimedaks, öeldes need on küll lootusetu juhtum:)
Reedel nagu tavaliselt on suurpuhastuse päev. Tegelikult on see naljakas, me peame surveveega porandat pesema ja koguaeg oleme nii läbimärjad. Ma kohe motlesin, et kui meie gäng teeks seda siis oleksime küll bikiinides ja kummikutega ja iga reede oleks fann. Oleksime läbimärjad ja teeks showd, oleks mul ka lobusam. ma isegi mingi hetk motlesin püksisääri üles käärides, et vottaks lausa paljajalu, hetkeni mil see aafriklane seda tegi, siis tulin kohe maapeale tagasi. Oi ei saan veel mone haiguse ka (pealegi ma ei meeldi talle üldse ja ta käitub minuga nomedalt, kuigi ise ka kunagi alustas ja koik oli vooras, mitte ei saa aru) Melany ütles, et talle ei meeldigi kunagi midagi seletada ega näidata, kuidas miski käib. See teine köögitädi on aga leebemaks juba muutunud, kolmapäeval näitas mulle, kus asjad käivad ja tegi seda saksa keeles, sest ta ei oska inglise keelt aga see ka hea siis moned asjad ehk jäävad meelde ka. Tegelt on see hea, et ta minuga suhtleb ja kui midagi vaja siis näitab ja ütleb rahulikult ka kohe seda saksa keeles. Ükspäev pidin küsima, kus sibulad on, see oli seiklus, ma näitasin et ajab nutma, söödav, ma olin kui tola aga sai teistele ka natuke nalja. Luca teeb ikka nalja ja küsib alati, kas mul ikka koik korras ja kui ta kord mulle kooki pakkus, siis ma keeldusin, ja utlesin ma paks....tema hakkas sellepeale naerma ja näitas enda korva ja ütles voibolla tema korvaga vorreldes küll, ma siis natuke rahunesin ja nii hakkasingi neljapäevast ka sööma rohkem:)
Aga rongidega soita mulle juba meeldib, vahel on stress ka ja homikuti pean tihti jooksma, sest rongid hilinevad ja korra läksin ka vale rongi peale. Pole hullu, see oli natuke naljakas ka. Täna avastasin, et kui naljakas, igapäev soidan peaaegu ühtede samade inimestega. Kui neist igapäev vähemalt viis inimest mulle nime ütleks teaks järgmisel kuul juba koigi nimesid ja nägusid ja nende sihtkohta:) Eile istusin ühe vanema poolse politseiniku vastas ja see jäi magam suu pärani lahti, ma hoidsin muiet tagasi, sest see nii koom oli. Ja korra soitsin ka esimeses klassis, sest mujal polnud vabu kohti ja siis tuli kontroll ja ütles, et see esimene klass ja kas mul ikka pilet on selleks. No tere tali, näen ma toesti nii hulkur välja...okey tööl olles potte, panne pestes toesti nats tahmane, kord lausa suu oli koos, nii et Melany ütles, et see näeb välja nagu mehe habe:):):) Vahel tunnen nagu oleks tuhkatriinu, kes rabab köögis rasket tööd, tihti pürst näpus ja küürin porandat, vanad hilbud seljas ja koguaeg tahmane:) Raske on ikka, väga raske, ainus mis üle jääb on mitte kohe alla anda ja loota, et kuupärast ehk kui juba rohkem sisse elatud, läheb paremaks. Ma toesti loodan seda.

Heleri külas mul...

See nädalavahetus tuli siis Heleri mulle külla, nii lahe saan lopuks eesti keelt rääkida. Pühapäeval läksime tsillima korval külasse ja matkama.Nii lahe, käisime ikka igalpool raksus ka. Kui nägime viinamarju soime neid, pirnipuud avastades haarasime neid maitsta ja kui me lopuks virsikupuu leidsime, siis läks korjamiseks.Jumal tänatud sai meil seljakott kaasa, see oli virsikuid pungil.terve kilekoti saime täis, onneks keegi ei näinud aga nii lahe oli raksus käia, viimati tegin seda kui titt olin..Ja virsikuid korjates, pühendasime selle meie armsale Külkale, keda me koik kui virsiku nimega teame ju:)lahe päev oli, kuni ohtuni, mil me restosse sööma läksime ja Stanni mind pool tundi paksuks hüüdis, siis oli mu ohtu rikutud aga nüüd voite mulle koik suur Molly öelda, sest saksas molly tähendabki suurt, paksu.....nii et jah ma olen nüüd nome paks ka veel. Ma loodan kallid eesti sobrad, tuttavad, et kui tagasi varsti siis ikka tere mulle utlete, kuigi suur tünn olen.

Nädal tööl

Oh mu kallikesed, oli see vast nädal. Ma alustasin tööd siis lopuks ja hakkasin ka iseseisvalt rongidega liiklema. Ma ikka vahel nii dum dum. Eile näiteks jäin ühest rongist maha, sest ma rumaluke ei näinud, et seesama mis mu ees on lähebki sinna kus vaja, nii passisingi eile tunnike Aschaffenburgis. kül ma olin ikka endapeale tige ja koju joudes loikasin oma juuksed närvide rahustamiseks, no tere tali, nüüd mul nome soeng ka veel koigele lisaks. Ja nii tihti koik rongid hilinevad ja ma jooksen ühest kohast teise, vahel suurest innust ma lausa liiga palju jooksen ja korra panin oma peatusest ka mööda:) Aga ma öppin ja tegelikult on ikka lahe rongidega soita. See nädalavahetus lähen üksi Aschaffenburgi, ma loodan, et ikka rongid nädalavahetusel soidavad:)
Täna peale tööd, panin oma armsad karikakardega kummikud jalga(sadas vihma kogu päeva) ja läksin jälle jalutama viinamarjade vahele:) Stanni ka naeris pikalt mu üle, kui mind kummikutes nägi aga noh mis siin ikka, mulle on nad ikka nii armsad ja pealegi mu ode kinkis need mulle:)
Väike paari tunnine jalutuskäik tegi mu meele kohe palju elavamaks ja roomsamaks.
Mul paranoiad, et need köögimutid ei salli mind üldse. Nad ei näitanud mulle esimesel päeval üldse kuhu mis käib ja eeldavad, et ma tean ise koike ja kui tahan kuhugi miskit panna pahandavad, et need ei käi siia.....ja kord olid noad valesti pandud(mina isegi ei puutunud neid) ja kohe minu süü, et valesti seal jälle. Vahel nii suur soov visata koik asjad sinna samma porandale, saata korrektses eesti keeles p"""""i ja kondida minema aga ei saa, sest teised pole süüdi ju selles, et ma ei oska midagi. Hea aga seegi, et Melany kaitses täna mind. Kui koik koristatud, leidsid nad ühe pesemata riivi ja ütlesid, näe mina unustasin selle pesta ja oigesse kohta asetada aga Melany lausus, et see ongi nende töö, mulle seletada, kus mis kuhu käib, nii et see pole minu süü vaid hoopis nende endi:):):) Krt nad teevad ikka igast kärbse sitast ka draama ja täna oli siis suurpuhastus, sest igal reedel teevad nad seda, kuna nädalavahetus kinni ja asjad ei saa niisama jääda: siis tuleb koik seinad ja pisimatki detailid ära pesta...oh jummel ja kord nad tahavad, et teeksin seda siis järsku, et toda... hei mutid otsustagu ära, mida ma siis lopuks tegema pean... see kui sita häda pesunööril...Aga ma loodan, et see alguse asi ja ma opin kiiresti, siis endal ka kindlam olla. Mulle aga meeldib vahel käia nousid restilt korjamas ja sorteerida ja neid masinasse panna ja pärast kuivatada, siis nad ei kobise minuga niipalju ja ma ei pea nendega suhtlema, saan rahulikult oma motteid moelda ja tegutseda.

Rongi äss

Täna ma siis läksin täiesti iseseisvalt tööle, kahe rongi ja metrooga. Ja muidugi Stanni suur lubaja, ütles, et tal mulle pilet olemas, siis ei pea ma ise sealt automaadist sellega mässama aga ta unustas ära ja saatis Melanyle teate, et tal pole piletit enam ja ma sain alles hommikul sellest teada. Mässasin siis ise selle automaadiga ja sain vale pileti, ma isegi ei osanud välja lugeda kuhu (nii minu moodi...) ja maksis vaid 10 euri, tegelik pilet pidi maksma 18 euri :), kuid mul vedas, kontrolle polnud. Ja kui ma lopuks pidin vahetama rongi metroo vastu siis küsisin ühe töötaja käest, kes seal seisis ja ta oli nii lahke, et tuli kogu tee minuga kaasa, et ma ära ei eksiks, sest seal tuleb korra alla minna, siis edasi kondida, siis üles ja siis kaks korda alla minna. Ma toesti loodan, et ma homme ikka mäletan kuidas täna tulin, et mul poleks mingi kana aju:) Hea aga see, et täna Luca ja Melanyga käisime rongijaamas ja Luca ostis mulle kuupileti, rohkem ma ei vaja, loodetavasti, sest koigi kohaselt 15 sept kolin linna elama...ja siis saan soita, rongi, metroo ja trammiga, ning lisaks veel bussidega:) Aga palju parem ikka kui lähen alles 10neks tööle, kohe oli midagi teha ja passima ei pidanud enam, täna oli üldse väga kiire päev ja tööd sai kovasti tehtud, isegi oppisin käsitlema seda uut koorimis nuga, puhastades kotitäis porgandeid:) Olen mina ikka tubli...loodan ainult et homme ikka tööle saabun, selle rongide virr varri keskel:)

Tööl lopuks

Täna siis ma alustan jälle tööd. hommikul kell 5.30 tuli ärgata ja soita tunnike autoga Frankfurdi. Hommikuti mul pole suurt midagi teha ja passin kella 10ni niisama suht ja siis hakkas tööööööö....aitan teha salateid köögis ja kui vaja koristan, kui tööd on, läheb aeg kiiresti ja ei pea palju motlema aga raske on , kui koik tahavad mulle tööd anda teha aga ma ei tea, keda esimesena kuulda votta ja koik muudkui seletavad ja seletavad. Juhe on nats kokku jooksnud. Melany ütles, et pärast tööd lähen rongiga koju, nüüd hakkangi üksi rongidega seiklema, sest mul tuleb kaks korda veel ka ümber istuda:) aga siis saan ma hommikul kauem magada ja saan tulla alles kümnesks tööle ja ei pea hommikul niisama passima. Aga täna külastas Lucat Stanni ja ma sain pärast ikka autoga koju:) ja ta lubas mulle ka homseks rongipileti sebida, nii et ei pea ise mässama, homme aga tuleb osta kuupilet, siis ei lähe niipalju raha ja saan koguaeg rongidega seigelda ja nädalavahetusel voin selle piletiga soita lausa Berliini, Münchenisse, Nümbergi kuhu iganes Saksamaa linnadesse. Kuupilet vaid 98 euri (üksikult ostes pean koguaeg erinevatesse kohtadesse erineva summa maksma) ja sellega saan kuus end segaseks soita:) Eks näis mis nädalavahetus mulle toob, tuleb vist osta saksamaa atlas, siis saan ka matkama minna , erinevatesse paikadesse:)

Matkapäev Erlenbachist Kingelbergi

Saage tuttavaks mu uute tuttavatega

Selliste inimestega tulebki mul siis läbi käia:) vasakul, uks tudruk, mu boss Luca, Stanni, kelle juures elan hetkel ja Leila, Melany ja tema ema ja paremal pool Franko ja Stanni töötajad ning mina teen pilti:)

Teine ohtu festil pidutsemas, seekord oli koik palju rahulikum, sest Leila nats keeras ära ja Luca pidi koguaeg valvama teda, et ta ära ei kaoks ja lollusi ei teeks ning koik ülejäänud hoidsid eemale, sest ta kukkus koiki käperdama.Kui tema viidi magama, siis hakkas pidu, me tantsisime laudadel ja laulsime, kes saksa keeles, kes itaalia ja mina üks sona siit ja teine sealt:) Krt vahel on ikka nii raske moista neid aga noh nende käitumine ei vajagi tolkimist. Koik joid olut ja mina vaid jäägermeistrit, kuid keegi polnud täis, lihtsalt sogedad. Hea ikka, et nad hoolitsevad minu eest ja koik tahavad, et ma ka koos nendega pidutseks ja toredalt aega veedan ja Stanni koguaeg räägib kui väike "pikkpoiss" tal on .....mida iganes. Kuid muidu pole tal suurt midagi vigagi, Ohtul panin nad Frankoga paari ja koguohtu olid nad "paar" ja ma pidin tudrukutega rääkima:) Aga see, et mu boss ikka telefoni püksi pani ja oma väikemehest pilti tegi, pani mind küll palju imestama, sellised naljad jah, no tore. Ma loodan vaid, et kui ma Eestisse tagasi, siis mina pole nilbemaks läinud, sest siis vist hoiaksid enamus ikka palju km eemale.

Kuid uskumatu, kui tihti need inimesed söövad ohtul, kell kümme suur eine, siis peol pitzzad ja pärast magusaid tortillasid, ja muidugi kell neli hommikul pastat. Jessas, jussas nad söövad minust ka rohkem ja see on juba midagi väga crayzit.

Kuid siin on joudmas juba sügis ja ma sain juba külma, kurk on täiega valus ja esmaspäevast peaksin tööd alustama, loodan palju teed juua ja kiiresti paraneda, sest ma tulin ikkagi saksa tööle:)

Ja esmaspäevast kallid järjejuttu lugejad, peate leppima igavamate juttudega, sest mul hakkab töö ja pidutsemised ja trallitamine jääb tahaplaanile ja ega lähe ka trippidele:)

Kuid kui ma Frankfurdi linna lopuks ära kolin, üksi elama, siis olete koik oodatud mulle külla!

Miltenbergis algas suur festival...

Reedel algasid Miltenbergis Suured pidustused, sügis fest voi midagi sellist, koikjal olid teed suletud ja ettevalmistused käisid täies hoos, koik käisid ostlemas, et ohtul oma maitsetud moodi näidata:) Minagi käisin omale uusi hilpe krabamas. Läksin siis tagasi sinna kaunisse lossiga linna, naaber külasse, kus on suur kaubanduskeskus ja rida poode. Sain kaks T särki ja kaunid valged pilvelohkujad ( kingad). Ohtul kohe uued riided selga ja siis ütles Franko, et nüüd koik siis festivalile. Soime ohtust Stalini restos ja kui nad lopetasid tööpäeva, läksime koik koos sinna. Ou jeesus maria, see oli juba midagi. Miltenbergile lähenedes nägin mina kohe midagi enda jaoks, lobustuspark:) seal oli mingi kuul, mille sisse sa said minna ja see läks lendu kuni 140 km/h, tegi paar (okse)kukerpalli ja koik. Oh mehed olid kohe nii äksi täis, et sinna lähme kindlasti koik aga lopuks olin vaid mina uksi see, kes seal käis. Kuid suur miinus oli see, et seal sees oli kaamera, mis näitas kogu vaatajaskonnale inimeste tundeid ja karjeid jms. Mina aga ei julgenud suurt karjuda aga esimene lendu hüppe oli nii voimas, et mu silmad läksid kui iseenesest nii suuureks, kui öökullil suures imestamis hoos ja pool aega olin lihtsalt tardunud, isegi hingata ei julgenud aga toesti lahe oli.
Ja siiiiiiiiiiiiiis läks peoks, läksime telki, kus rahvas möllas, noored pahupidi silmadega laudadel tantsimas ja laulmas, tappev higi lehk, ohuta olek, mis meenutas esmaspäeva hommikut Moskva metroos, kus sina lahkud koos massiga, isegi seisma ei pea ise, inimesed hoiavad sind püsti. Ja nagu ikka, koige nilbemad pidid ju särgid seljast koorima, lausa pimedaks vois jääda:)
Lopuks läksime sealt ära, teise telki, kus oli elav muusika ja leidsime ühe pika laua, meie suurele seltskonnale (mina, Franko, Stalin, tema töötaja, Melany, Luca ja tema ode, koos oma sobrannaga ning kellegi sugulane:) Ja järgmised tund ma ei saanud muudkui naerda ja vahel tuli ka korvale vaadata, kui päris nilbusteks kuubis läks. Issad, kui nilbed voivad olla moned mehed koos, pedede paraad on sellekorval kui lasteaia kevadkonsert. Stalin ja Luca on ikka koos nii sogedad nagu oleks terve liitrise pudeli viagrat ära söönud. Ma isegi ei oska kuidagi seda koike kirjeldada. Kell kaks öösel pandi putka kinni ja mina huhh...lopuks magama, sest hommikul vara üles aga kus sa sellega, kohe mindi mingisse klubisse edasi, terve ohtu joodeti mind jäägermeistriga aga voimatu oli purupurjus olla, sest seda mida ma, nägin vottis tihti ikka väga kaineks. Ja kell neli hommikul tahtsid inimesed süüa ja me läksime Franco ja Luca vanemate restorani ja Luca hakkas koigile pastat tegema. Ja nende ode, see kui topelt Frann, oma kileda häälega tegi meid vahel koiki pool kurdiks. Ja uskumatu, kell kuus hommikul sain lopuks magama. Aga jah onneks, ma ei pea muretsema, täna minnakse ka välja ning ehk on parem kui ma päeval vaid magan, sest iial ei voi teada kuna järgmine kord magada saab:)

Neljapäev Prahas

Kolmapäeva ohtuks sai mu uus tuba koige kaunima väljanägemise: pudenenud ja katkine krohv sai katteks ilusa tapeedi, uus voodi, kapp ja kummut, ning koige olulisem tuba sai koristatud:)
Aga juba septembris kui tööle lähen kolin uuesti, siis juba Frankfurdi linna.Oh seda kolimist küll aga ohtul ütles Franko ja homme pead puhkama, kuhu tahaksid minna. Lihtne, Prahasse muidugi, see ju nii lähedal ka. Nii me siis läksimegi.
Praha on ikka nii voimas linn, kaunis ja vorratu.
Tsillisime linnas ringi ja tegime nalja, nii et lausa möödujad irvitasid:) Muidugi ei puudunud ka ehtne Tsehhi restoran ja toit. Olin väga rahul selle toreda päevaga, ei joudnud ära oodatagi kuna orksi koik need kaunid pildid, koigile kadestamiseks üles panna:):):)...ja muidugi suured tänud minu kallile vennale, kes mulle oma vana kaamera andis, et ma üldse saaksin seda endale lubade, kauneid mälestusi!

Pitzaama ohtu

Juba komlas päev, mil ma üksi. Ma kardan, et ei oska enam üldse rääkida, peale iseenda:) ok ohtupoole otsustasin jälle metsa minna ja joonistada natuke loodust, kuni Melany saatis mulle smsi, kus oled, mis teed, Franko tuleb millalgil ohtul läbi. Ma metsas, muidugi, kus mujal minusugune zungli Jane olla saakski:). Melany oli Frankolt küsinud, kas ma koguaeg metsas, isegi ohtul? Ja Leila kohe küsinud, kes koguaeg metsas. Franko vastas, Maili, ma eestis elades koguaeg elan metsas ja ööbingi telgis ja olen jahimees ka ja käin toitu jahtimas aga mitte jahipüssiga vaid ikka vibuga. What......mina jahimees, ja vibuga jahin toitu metsast...ma isegi ei seedi seda vibulaskmist aga noh Leila tosimeeli uskus seda....crazy!
Ohtuks ma olin juba nii muserdunud ja valmis leppima, et jälle üksi, panin pitzaama juba selga ja jäin telksu vaatama ja und ootama, kui äkki pool kümme, tuli Franko uksetaha ja ütles mul aega 1 minut end valmis seada. Kuhu, kauaks ei tulnud vastust. Ma joudsin vaid teleka kinni kloppida ja plätud jalga panna ja nii ma siis läksin nii linnapeale tsillima:)
Franko ütles, et ta tahab mulle öist Miltenbergi näidata ja me soitsime üles mägedesse, ühte vanasse kloostrisse. Ei no mida veel, terve nädalavahetuse lasite mul üksi rääkida ja end vangina tunda, kus külastajaid pole lubatud ja nüüd viid mu kloostrisse pitzaamas lausa....
Aga onneks oli nii pime, et mitte kirbusittagi polnud näinud ja mina kolades ringi kogemata tahtsin surnuaeda minna, no jah, nii minulik. Pärast läksime ühte suuremasse linna ja Franko näitas mulle ühte mega ilusat lossi, kus paljud noored lähedal pargis istusid ja mina jalutasin mööda pitzaamas, ma olekski voinud sinna pargipingile jääda aga ei me pidime ka muidugi restorani sööma minema. Üle pika aja oli mul piinlik, kuidas ma riides käin. Kuid mis siin ikka, minu kasuks oli aga kellaaeg, sest koik kohad hakkasid sulgema, jehuuuuuuuuu......
Ja kell üks öösel sain lopuks magama, oli see vast lobus pitzaama ohtu, nüüd on mu kaunid, kulunud kärbseseened ikka koike näinud:):):)

Matkapäev

Täna otsustasin, et lähen matkama,
mägedesse, siin lausa matkarajad.
Nii ma siis läksingi , vooral maal, üks ja ilma kaardita aga see polnudki nii hullu, ma ju toeline matkaja.Väga ilus oli, mets ja kivine pind ja koik tundub nii ürgne. Lopu poole ma lausa vältisin radu ja läksin ise kolama, nii äge oli. Kondisin umbes 10 km ja see oli nii tervendav. matka lopus ka kolasin vanas lossivaremetes ja luusisin niisama ringi, enne mäejalamile joudes olid ikka väga seffid hooned. Pärast käisin ka joeääres jalutamas ja ma juba kiindun üha enam sellesse linnakesse. ainus millest toeliselt puudust tunnen on toeliselt hea fotokaamera, et seda ka piltidesse panna, koike seda ilu ja hiilgust - majad, kirikud, raeplats, munakivi teed, jogi, puhtus ja pardid ning luiged jms.
Kuid kindlasti ei unusta ma ka eestit, sest minu kodumaa on ikka koige üle oma koige tottramate veidrustega, pisikeste saarekestega, parimate sopradega ja perega:)

Üksi Miltenbergis

Veedan siis üksi nädalavahetust Melany kodus Miltenbergis, sest teised kusagil ära. Käisin siis külapeal hängimas, shoppamas ja loodust nautims. Melany maja asub peaaegu mäetipus ja oli see vast retk, rohkem ikka nagu mägimatk.Kuna mina ei oskanud ühtki normaalset pilti teha siis ostsin postkaardi ja näitan teilegi milline see kaunis koht välja näeb.Muide rodu lähedal puudevilus elavad ka nahkhiired ja öösel pole koige popim avada akend aga noh ma ju üksi, ehk täna ootan siis külalisi:)

Omaarust ka joonistasin täna aga see oli ikka nagu elevandi jala all piineldes pastaka otsimine, natuke piinlik ka, paberi raiskamine lausa. Koige hullem aga et ma salaja loikasin Melany koristus swammi pooleks, arvates see aitab, no on ikka moistus mul.

Soge on ikka siin zunglis, mitte ainult majaümbrust ei kata puud ja rohelus, loomad ja muud sitikad ja mesimummid vaid köögis on ka niipalju taimi et tunnen olen kuskil nowwere. Koige ägedam on ikka aga see, et ma ei oska pesumasinat tööle panna (nii minulik) ja pesen käsitsi pesu. Ok kuula nüüd nats saksa mussi ja siis eks näis, mis teen edasi...kui veab pesen ka enda puhtaks, enne kui Melany koju tuleb ja imelikku lehka tunneb, siis pean ehk järgmine öö hoopis oma kallite metsa sopradega öö veetma:)

Ilusat taasisesiesvus päeva mu kallid Eesti kodanikud

On neljapäev 20. august, taasiseseisvus püha, esimene aasta, mil ma veedan selle vooral maal ja ma olen uustanud oma kauni maa lipu Melany kodu.
Hetkel olen puhkusel koos Frankoga, eile seiklesime Hollandis, Amsterdami lähedal mere ääres. See oli nii ilus koht. Seni kuni laaditi tegime väikse pikniku sadamas ja soime pastat, oi see oli kohe niiiiiiiiiiiiiiiiii hea, et lausa soin liiga palju, nagu ma ikka olen harjunud sööma:)
Pärast ma pesin autot, see oli nii naljakas, sest rekka on nii suur ja lopuks , mil laaditud ütles Franko, nüüd soidan mina. On ta peast päris soojaks läinud, motlesin, rekkal peal 39 tonni kaupa, ei eal AGA siiski ma proovisin. Käed värisesid ja süda tagus nagu vanamutil, kes saaks keppi pärast 20 aastast kuival olemist (mitte, et ma teaks omast kogemustest, milline see tunne on:) ja pärast soitmist tundsin, mu püksid olid kuidagi niisked aga Frankole muidugi ei julgenud sonagi lausuda - mida ta oleks moelnud, nädal aega vaid naernud mu üle. Aga väga tore oli, ma sain isegi parkimisega hakkama - ma olen nii uhke enda üle nüüd, mul pole soiduauto lubegi aga soitsin rekkaga vooral maal:).
Franko boss, helistas hiljem, et tal tuleb soita Torinosse Itaalias ja läbi Sweitsi, ma ei suutnud ära roomustada aga mu onn oli uurike, pool tundi hiljem teatas, et ei, vahetad treileri saksas ja lähed tagasi Hollandisse, nii ma siis veedan oma taasiseseivus päeva Saksa-Hollandi piiril. Aga pole nii hull midagi, täna käisime metsas jalutamas ja ma nägin suurt maisipoldu ja jooksin seal suurte maisilehtede vahel mingi 10 minutit nagu lapsena nisupollul, see oli midagi nii sogedalt lahedat, et ma muutusin nagu lapseks, tegin pärast hundirattaid ja naersin nagu laps, Veetsin toreda ohtupooliku ja pärast istusime väljas soin brokolit, lillkapsast ja porgandit ja vaatasin kuidas eemal loi välku, mis vahel täitis kogu taeva, Nüüd kuulan klassikaraadiot ja lähen tuttu.Head ööd, mu koige kallimad.

Armastusega Teie Molly

Esimene tööpäev

On esmaspäeva varahommik, tuleb tousta kell viis, sest 100km tuleb veel soita tööle ja Melany peab avama uksed ja tegema ettevalmistusi tööpäeva alguseks. Elades tema juures tuleb mul säilitada sama rutiin, mis polegi nii hull, sest nägime kuidas päike tousis Frankfurdi kohal ja see oli ilus.
Ma olen alguses köögis abis, sest ei habla veel saksa keelt ja raske on mind panna kohe klientidega suhtlema. Tegelikult polegi hullu, aitan salateid teha ja koristan ning aitan noudepesijat, kui kiire on. Raske on aga see, et see aafrika naine oskab küll inglise keelt aga räägib nii segaselt, et raske arusaada, kus, mis, kuhu käib ja mida votta mida jätta. Ja see poolatüdruk ei habala üldse muud keelt peale poola ja saksa keele. Lahe on aga see, et ta peseb nousid vaid aga on ennast nii üles mukkinud ja solaariumis end pool neegriks, pool hiinlaseks päevitanud, et lausa koom vaadata.
Peale tööd uuris Melany netist üürikorterite pakkumisi, linnas sees, need ikka väga kallid ja paljudel pole kööki sees. Bossil oli üks sober (itaallane Stanni, keda mina kutsun aga Staliniks:) külas restoranis, kes kunagi alustas seda tööd tema juures ja nüüd tal linnast väljas oma restoran, mille teisel korrusel kolmetoaline korter ja ta ütles, et voin seniks seal elada, tal üks tuba vaba. OKEY jagada korterit kahe itaalia mehega, tundub ponev. Käisime seda kohta vaatamas, jessas jussas, sellel toal pudeneb krohv seintelt on rodu aga piire lagunenud ja kellegi mänguasjad vedelevad porandal, mängu loss, milles elasid haldjad ja koledates riietes valitsejad aga vannituba on ilus ja peamine, see käib lukku:) Ega ma ei poegi, et nemad mind alasti näevad, vaid vastupidi, neid nähes jään ehk pimedaks:):):) Kats void heaga mulle 100kr üle kanda:)
Oma töökoha sain ma tänu sellele, et tean bossi venda Frankot, kes soovitas(käskis:) Lucal mulle tööd anda.Koige keerulisem on see, et Franko ja Luca koguaeg suhtlevad omavahel ja Luca räägib Melanyga, mida nad on arutanud aga mulle ei anna nagu keegi midagi teada ja nii saatis mulle Franko ohtul sms, et mul hakkas puhkus ja ma tulen temaga esmalt Hollandisse ja siis Itaaliasse, sest Luca oli öelnud, kuna enamus saklastest puhkab on restos vähe tööd ja mul poleks suurt midagi teha aga 1. september koik tagasi ja siis ma saan ka käia cateringi tegemas nädalavahetustel. Normaalne, mulle teatatakse alati kolmanda isikute kaudu aga mis siis ikka, mul hakkas peale esimest tööpäeva sundpuhkus.

Esimene nädalavahetus Frankfurdis

On soe laupäeva hommik, ma ärkan vara ja siis lähme Melanyga Frankfurd cityt mulle näitama - see tähendab SHOPPAMA!
Saabume restorani esmalt, seal kohtume Melany emaga, kes meiega ühineb ja veel ootame marokko tüdrukut Leilat, ta pidi kohe kohe kohe seal olema aga tuli poolteist tundi hiljem, okey...Siis hakkas looklema me tee linna südamesse, uude Shoping centerisse, külastasime H&M, New Yorkerit ja palju muid kauplusi, kus olid ikka hämmastavad aled, kuni 70%
ja koguaeg ootasime me Leilat ta tahtis endale ohtuks uusi hilpe ja kingi, ou my gudines see oli stress, me aina ootasime ja ootasime ja Melany vabandas koguaeg mu ees, et oleks ta teadnud seda ta poleks teda kutsunudki. Lounat soime heas hiinarestoranis ja ma sain jälle pulkadega süüa, mis tegi mu hommikuse stressi olematuks:)
Ah jaa ja üks lahe seik ka me Melanyga olime poes kui järsku üks tüdruk mu pluusi hakkas näppima ja midagi saksa keeles podisema ma kohe kutsusin Melany et mis see ronk tahab ja ta hakkas naerma, See pliks oli küsinud kus ma oma pluusi olen ostnud see on nii ilus:) Nii soge ikka ja pärast poes lappamist tuli jälle üks naine mu juurde ja käppis mu teist pluusi, seekord oli probleemiks, et olin selle tagurpidi selga ajanud. Mu esimene mote oli aga, mida ometi te tahate must, aina käpite mind, ma pole kuskilt Antartikast pärit.
Ohtul läksime aga restosse ja hakkasime end ohtuks sättima ja Baylest jooma. Leila pani oma kaks nubrit väiksemad ostetud hilbud selga ja palus abi, ma kartsin aidata, sest arvasin et pluus kohe rebeneb:):):) Kui linnapeale läksime siis hakkas Leilal uued kingad pigistama ja ta hakkas vinguma ja lopuks vottis need jalast ja kondis paljajalu, misasja suures linnas kus koik kusevad ja narkarid süstivad aga noh what to do? Külastasime üht lahedat salsabaari aga see kahjuks tühi ja siis läksime me Melany ema juurde ööseks.
Kui me soitsime ma hakkasin rääkima, et Leila haaras mu käest ja ma ei saa aru kas koik ongi sellised ja Melany vastas Leila on lesbi. OUMYGAD see pole voimalik, päeval tegi ta mulle "komplimendi" mul on ikka väga ilus keha jne, ma kohe eemaldusin temast.Melany ütles, et see tüdruk ajab talle koguaeg ligi, mis talle kohe üldse ei meeldi ja ta on öelnud talle, et ta pole lesbi ja ta Lucaga (boss) koos aga sellest pole kasu. Nüüd hakkan mina ka pikkivahet hoidma:)
Pühapäev oli aga rahulik, käisime ujumas ja päevitamas, sest väga soe ilm oli ja ohtul valmistasime endile pastat ning pärast läksime rullikatega soitma, väga tore lihtne päev oli ja nägin esimest korda elus hästi suurt kobrast ja ohtul uinusin tähti vaadates.

15. august saabun Frankfurdi

Tere mu kallid, Eesti libud, tibud ja muud loomad:)
Alustan oma suursugust teekonda Suurlinna Frankfurd citysse -
Lähen lennukiga, ümberistumisega Oslos, ostsin kolm postkaarti ka, igaks juhuks:) Mu boss tuli mulle vastu ja me soitsime 180 km/h siis sellesse kaunisse restorani, mis on nii pisike tegelikult, et mul oli koguaeg igav sest polnud mida vaadata ja aidata ma ka ei saanud kuidagi aga sain ehtsat itaalia pastat, selleüle oli mul ainult hea meel.
Restoran on kui eri rahvuste kompott - mu boss on itaallane, kokk kreeklane, kokaabi aafriklane, noudepesijad hiinlane ja poola tüdrukud, kohviku poolel marokolane ja teenindaja ainus sakslane ja nüüd mina Eestist.Peale ülemuse, koka ja poolakate räägivad koik saksa ja inglise keelt.
Minu uueks tuttavaks sai Melany, kes on bossi tüdruksober ja tavatöötajate ülemus. Ma elan tema juures, seniks kui midagi leian paremat. Melany elab linnast väljas 100km väga kaunis väikses linnakeses, kus on mäed ja saab palju matkata ja sportida ja neil on raekoda ja kaunid ehitised ning ujumas käiakse suures väli basseinis, mis on joe ääres. Mul on oma ärklituba ja suuuuuur aken, millest igal ööl uinudes saan taevatähti vaadata. Me hakkasime kohe Melanyga suhtlema istusime ohtul kaua üleval rodul ja ajasime juttu, tema endast ja mina oma elukesest. Nii möödus minu esimene päev uues kohas