Jälle üks töönädal läbi...

Esmaspäeva hommikul lahkus siis Heleri ja mul hakkas jälle töö. Ma ikka nii suures masenduses sellest, et Stanni mind paksuks soimas, ma otsustasin, et ei söö enam kunagi selles restoranis ega Erlenbahis ainult töö juures ja siis ka poole vähem kui tavaliselt. Olin ikka nii suures paanikas, mind pole ikka väga pikka aega paksuks soimanud ja ma just eelmine nädal nii onnelik, tundes, et olen alla votnud, sest koik mu riided suureks jäänud. Sitta aga sellega, ma ei rääkinud ka Stanniga sonagi, alles neljapäeval, kui nägin teda siis tere utlesin mokaotsast. Ma üldse ei imesta, et ta 29 ja vallaline(kuigi sain teada, et tal korval külas ka lapsed ja naine, kellest lahus elab). Rääkisin ka Frankoga ja ta käis ükspäev kodus ja toi mulle kotitäis süüa. Ma tulin siis koju ja suur kott seisis mu toas täis toitu, sink, juust jogurt, actimel, hapukurgi purk, tomatid, sai ja suur kast vett:) Kahjuks on jogurt ja actimel halvaks juba läinud, mul pole veel külmikut ju:(
Aga siis teisipäeval käisin Melanyga uut korterit mulle vaatamas. See oli väike aga ilus, milles oli remont alles tehtud. Maksis aga ka kova hinda 500 euri kuu. Kuid kui ma ei raiska üldse raha siis on päris ok ma arvan ja see kesklinnas ning ma saaksin ehk ka teise töö votta lisaks. Linnas elades saaksin ma raamatukogus käia ja avastada oleks iga nädalavahetus midagi ehk isegi vahel ohtul välja minna ja kui Lucal on caterindg linnas, saan sinna ka appi minna ja nii lisa teenida. Neljapäeval sain peale tööd aidata kaunistustega üheks peoks, see oli juba midagi uut ja vaheldust minu igapäevasele koristamisele ja noudepesule, käed nii käest ära, ma arvan, et maniküür, minu küüdsi nähes jääks ka kohe pimedaks, öeldes need on küll lootusetu juhtum:)
Reedel nagu tavaliselt on suurpuhastuse päev. Tegelikult on see naljakas, me peame surveveega porandat pesema ja koguaeg oleme nii läbimärjad. Ma kohe motlesin, et kui meie gäng teeks seda siis oleksime küll bikiinides ja kummikutega ja iga reede oleks fann. Oleksime läbimärjad ja teeks showd, oleks mul ka lobusam. ma isegi mingi hetk motlesin püksisääri üles käärides, et vottaks lausa paljajalu, hetkeni mil see aafriklane seda tegi, siis tulin kohe maapeale tagasi. Oi ei saan veel mone haiguse ka (pealegi ma ei meeldi talle üldse ja ta käitub minuga nomedalt, kuigi ise ka kunagi alustas ja koik oli vooras, mitte ei saa aru) Melany ütles, et talle ei meeldigi kunagi midagi seletada ega näidata, kuidas miski käib. See teine köögitädi on aga leebemaks juba muutunud, kolmapäeval näitas mulle, kus asjad käivad ja tegi seda saksa keeles, sest ta ei oska inglise keelt aga see ka hea siis moned asjad ehk jäävad meelde ka. Tegelt on see hea, et ta minuga suhtleb ja kui midagi vaja siis näitab ja ütleb rahulikult ka kohe seda saksa keeles. Ükspäev pidin küsima, kus sibulad on, see oli seiklus, ma näitasin et ajab nutma, söödav, ma olin kui tola aga sai teistele ka natuke nalja. Luca teeb ikka nalja ja küsib alati, kas mul ikka koik korras ja kui ta kord mulle kooki pakkus, siis ma keeldusin, ja utlesin ma paks....tema hakkas sellepeale naerma ja näitas enda korva ja ütles voibolla tema korvaga vorreldes küll, ma siis natuke rahunesin ja nii hakkasingi neljapäevast ka sööma rohkem:)
Aga rongidega soita mulle juba meeldib, vahel on stress ka ja homikuti pean tihti jooksma, sest rongid hilinevad ja korra läksin ka vale rongi peale. Pole hullu, see oli natuke naljakas ka. Täna avastasin, et kui naljakas, igapäev soidan peaaegu ühtede samade inimestega. Kui neist igapäev vähemalt viis inimest mulle nime ütleks teaks järgmisel kuul juba koigi nimesid ja nägusid ja nende sihtkohta:) Eile istusin ühe vanema poolse politseiniku vastas ja see jäi magam suu pärani lahti, ma hoidsin muiet tagasi, sest see nii koom oli. Ja korra soitsin ka esimeses klassis, sest mujal polnud vabu kohti ja siis tuli kontroll ja ütles, et see esimene klass ja kas mul ikka pilet on selleks. No tere tali, näen ma toesti nii hulkur välja...okey tööl olles potte, panne pestes toesti nats tahmane, kord lausa suu oli koos, nii et Melany ütles, et see näeb välja nagu mehe habe:):):) Vahel tunnen nagu oleks tuhkatriinu, kes rabab köögis rasket tööd, tihti pürst näpus ja küürin porandat, vanad hilbud seljas ja koguaeg tahmane:) Raske on ikka, väga raske, ainus mis üle jääb on mitte kohe alla anda ja loota, et kuupärast ehk kui juba rohkem sisse elatud, läheb paremaks. Ma toesti loodan seda.