Spordipäev

Elie ohtul otsustasin jälle metsa minna, üksi nagu alati aga seekord hämaras: nii vinge oli, ma motlesin, et mul pole enam midagi selles metsas avastada aga tuli välja, et ikka on:) Kui pimedaks kiskus hakkas ka vihma sadama, olin läbimärg lausa aga värskendav ja varsti saan hakata siis roomsalt oma kummikuid sisse kandma.
Täna hommikul aga algas minu toeline spordipäev. Normaalselt läheb mu rong kell 08.11 aga täna ma ei teagi mida vastata, läks see 08.03 nad olid aegu muutnud ja muidugi, kes maha jäi olin mina. Olin püha viha täis, järgmine rong alles tunni aja pärast. What to do, what to do? Mis siis ikka lähen maanteele ja hääletan Aschaffenburgi, ehk kui kohe peale saan siis on voimalus järgmisele rongile saada. No jah Eestis on ju mul nii kombeks, ma vist ikka vahel unustan, et ma olen teises riigis. Hakkasin suvalise kohapeal hääletama ja onneks üks inglise keelt konelev naine läkski Ascaffenburgi. Ma juba rahunesin ja vahepeal saatsin Frankole ka smsi et mida ma nüüd teen ja hääletan tööle aga koik korras ma juba peaaegu teises linnas, kui naine peatas auto ja ütles, ma nüüd keeran siit ära ja mul tuleb 2km kondida rongijaama. MIDA! ei no lahe küll, muidugi hea, et mind üldse peale voeti, kuid mis siis ikka väike hommikune trenn, järgmine rong läks tunni pärast nii oli mul aega linnapeasl tsillida. Käisin ka prilli poes, sest nädalavahetusel lohkusin oma prilliraami. 149 euri eest saaks uued raamid ja klaasid, päris hea, lubasin siis kolmapäev tagasi tulla, et reedel uued prillid kätte saada. Rongijaama tagasi joudes avastasin, et see rong teeb pikema ringi....mis mottes, küsisin ma pidevalt endalt...veel rohkem hilinen tööle. Vahepeal helistas Franko Lucale, et ma jäin rongist maha jne ja Luca küsis miks mina ei helistanud, siis Franko vastas, et ma kardan teda.....no niiiiii....taga targemaks (kuigi see vist nats tosi ka:). No pika seiklemise peale ma siiski tööle joudsin ja Luca pakkus mulle kohe küpsiseid, sest mul nii sitt hommik oli olnud aga ma ei tahtnud. Täna oli hämmastavalt kiire päev tööl ja koguaeg jalgade peal, vahel tunnen, et varsti ma enam ei konni, sest nad lausa tulitavad.
Oma ruumi joudes polnud asi üldse nii roosiline, mul siin nii jäiselt kül, et vahel motlen, väljas ka soojem, et magaks seal. Stani ütles, et kella seitsmest ohtul läheb soojaks, kell juba pea pool üheksa ohtul aga ei midagi, kuigi radikad maximumi peal. Ma kohe ei teagi mida öelda, ehk olen lihtsalt ise nii külm inimene.............