Hea ja halb päev

Neljapäeval oli üks väga nome päev, hommikul nagu ikka rongid hilinesid ja jooksin juba hommikul end segaseks ja siis tööjuures: see aafrika mutt koguaeg moliseb. Tee seda, ei nüüd seda, ah sa teed niikuinii koik valesti. Mina teen midagi kohe mu kalllal ja kui sama asja teeb teine naine, siis on see okey. Mul viskas ikka kopsud vett täis ja olin endast nii väljas. Melany aga rahustas mind, et pole midagi, ta räägib selle mutiga. Rääkisin ka Frankoga ja tema Lucaga ja siis tuli otsus, kuulopus see naine kaob. Ah nii siis asjad käivadki. Ma olin nii väsinud sellest päevast ja Franko saatis mulle smsi, et miks ma nii emotsionaalne olen, on mul päevad voi midagi ja mu ämber sai üleujutatud, ma nii solvusin, et ei rääkinud temaga terve ohtu. Ta ikka piinles, sest ma ei suhelnud temaga:) OH, mehed igakord kui naised teevad midagi, voi on närvis, voi on lihtsalt stress, siis nemad, ainus, mis huulilt tuleb on, "päevad on vä".
Reedeks onneks ma kogusin end ja olin paremas tujus. Hommik oli üle pikaaja rahulik ja rongid saabusid oigeks ajaks ja tööl oli ka okey. See teine köögitädi räägib minuga koguaeg, mis siis et saksa keeles ainult, kuid see ka hea. Ma olen teada saanud, et tal 5 last kodus, tema kodune keel on vene-saksa keel, sest ta pärit Kasastanist, nii et saaksin temaga molemat keelt harjutada:). Erlenbachi joudes peatus üks hipi auto ja mees ulatus mulle läbi akna suure ouna ja soovis head päeva. See oun oli toesti hea ja tegi mu tuju toeliselt heaks. Netti sattudes ma uurisin veel viimaseid vihjeid Würzburgi kohta, sest laupäeval lähen nädalavahetust veetma mujale ja uusi seiklusi otsima:) Loodan, et tuleb tore nädalavahetus:)

Palju onne Molly!

Täna sai siis mul terve kuu oldud siin saksamaal. Sai elatud Miltenbergis, kus avastasin esimesed mägised matkaroomud, ilusad vaated ning ehtne festivali menu. Külastasin Frankfurdi klubisid. Ööbisin ka Melany ema juures, kolisin Erlenbahi Stani restorani, kes mind lopuks paksuks soimas ning joudsin ka Hollandis ja Prahas ära käia:) Ja mitte ei saa mainida mu esimest Aschaffenburgi külastust öösel pitzaama väel:)
Tööd muidugi sai ka alustatud, nii, et nahk tahma pesemisest punane, esimesed rasked hetked üksi ning seiklused rongidega ja korra ka hääletades:).
Heleri Eestist külastas mind, käies päeva ka Klingenbergis, koiksugu puude raksus, mis andis süüa aga eriti virsikuid (seni maani nad mul rodul).
Olen oppinud saksa keeles, tere, head aega, homseni, numbrid ja mu esimene lemmik sona muidugi GENAU:) jms lihtsamad asjad ja hakkan juba vaikselt hablama ka itaalia üksikuid sonu aga arengu ruumi on nii et kole......
Eile otsustasin ka, et nüüd aitab, kaua ma konutan oma külmas toas, nädalavahetused mul vabad. Lähen kuhugi. Ostsin endale saksa kaunimate paikade raamatu ja väikse kaardi ja nüüd otsin endale järgmist avastamis kohta. Loodan, et selleks saab see nädalavahetus Würzburg, mis on piltidelt lihtsalt vorratu ja pole ka kaugel. Kas sinna lähen häälega voi rongiga on selgusetu aga eks aeg näitab. Ja muidugi on seal linna lähedal voimalik matkata ja kaunemaid arhitektuuri pärandeid vaadata:) Nüüd on mida oodata aga rahaliselt pean hakkama rohkem motlema, sest see nädal pean ka 150 euri eest uued prillid ja raamid ostma, kuid sellegi poolest loodan, et tuleb lahe nädalavahetus, mu halli argipäeva:)
Teile kallid Eesti sobrad ütlen, et oleks nagu rahul isegi aga teid ei ole mu korval, teiega oleks paljud asjad siin palju palju lahedamad:)
Kallistades Alati Teie Molly

Spordipäev

Elie ohtul otsustasin jälle metsa minna, üksi nagu alati aga seekord hämaras: nii vinge oli, ma motlesin, et mul pole enam midagi selles metsas avastada aga tuli välja, et ikka on:) Kui pimedaks kiskus hakkas ka vihma sadama, olin läbimärg lausa aga värskendav ja varsti saan hakata siis roomsalt oma kummikuid sisse kandma.
Täna hommikul aga algas minu toeline spordipäev. Normaalselt läheb mu rong kell 08.11 aga täna ma ei teagi mida vastata, läks see 08.03 nad olid aegu muutnud ja muidugi, kes maha jäi olin mina. Olin püha viha täis, järgmine rong alles tunni aja pärast. What to do, what to do? Mis siis ikka lähen maanteele ja hääletan Aschaffenburgi, ehk kui kohe peale saan siis on voimalus järgmisele rongile saada. No jah Eestis on ju mul nii kombeks, ma vist ikka vahel unustan, et ma olen teises riigis. Hakkasin suvalise kohapeal hääletama ja onneks üks inglise keelt konelev naine läkski Ascaffenburgi. Ma juba rahunesin ja vahepeal saatsin Frankole ka smsi et mida ma nüüd teen ja hääletan tööle aga koik korras ma juba peaaegu teises linnas, kui naine peatas auto ja ütles, ma nüüd keeran siit ära ja mul tuleb 2km kondida rongijaama. MIDA! ei no lahe küll, muidugi hea, et mind üldse peale voeti, kuid mis siis ikka väike hommikune trenn, järgmine rong läks tunni pärast nii oli mul aega linnapeasl tsillida. Käisin ka prilli poes, sest nädalavahetusel lohkusin oma prilliraami. 149 euri eest saaks uued raamid ja klaasid, päris hea, lubasin siis kolmapäev tagasi tulla, et reedel uued prillid kätte saada. Rongijaama tagasi joudes avastasin, et see rong teeb pikema ringi....mis mottes, küsisin ma pidevalt endalt...veel rohkem hilinen tööle. Vahepeal helistas Franko Lucale, et ma jäin rongist maha jne ja Luca küsis miks mina ei helistanud, siis Franko vastas, et ma kardan teda.....no niiiiii....taga targemaks (kuigi see vist nats tosi ka:). No pika seiklemise peale ma siiski tööle joudsin ja Luca pakkus mulle kohe küpsiseid, sest mul nii sitt hommik oli olnud aga ma ei tahtnud. Täna oli hämmastavalt kiire päev tööl ja koguaeg jalgade peal, vahel tunnen, et varsti ma enam ei konni, sest nad lausa tulitavad.
Oma ruumi joudes polnud asi üldse nii roosiline, mul siin nii jäiselt kül, et vahel motlen, väljas ka soojem, et magaks seal. Stani ütles, et kella seitsmest ohtul läheb soojaks, kell juba pea pool üheksa ohtul aga ei midagi, kuigi radikad maximumi peal. Ma kohe ei teagi mida öelda, ehk olen lihtsalt ise nii külm inimene.............

Jälle üks töönädal läbi...

Esmaspäeva hommikul lahkus siis Heleri ja mul hakkas jälle töö. Ma ikka nii suures masenduses sellest, et Stanni mind paksuks soimas, ma otsustasin, et ei söö enam kunagi selles restoranis ega Erlenbahis ainult töö juures ja siis ka poole vähem kui tavaliselt. Olin ikka nii suures paanikas, mind pole ikka väga pikka aega paksuks soimanud ja ma just eelmine nädal nii onnelik, tundes, et olen alla votnud, sest koik mu riided suureks jäänud. Sitta aga sellega, ma ei rääkinud ka Stanniga sonagi, alles neljapäeval, kui nägin teda siis tere utlesin mokaotsast. Ma üldse ei imesta, et ta 29 ja vallaline(kuigi sain teada, et tal korval külas ka lapsed ja naine, kellest lahus elab). Rääkisin ka Frankoga ja ta käis ükspäev kodus ja toi mulle kotitäis süüa. Ma tulin siis koju ja suur kott seisis mu toas täis toitu, sink, juust jogurt, actimel, hapukurgi purk, tomatid, sai ja suur kast vett:) Kahjuks on jogurt ja actimel halvaks juba läinud, mul pole veel külmikut ju:(
Aga siis teisipäeval käisin Melanyga uut korterit mulle vaatamas. See oli väike aga ilus, milles oli remont alles tehtud. Maksis aga ka kova hinda 500 euri kuu. Kuid kui ma ei raiska üldse raha siis on päris ok ma arvan ja see kesklinnas ning ma saaksin ehk ka teise töö votta lisaks. Linnas elades saaksin ma raamatukogus käia ja avastada oleks iga nädalavahetus midagi ehk isegi vahel ohtul välja minna ja kui Lucal on caterindg linnas, saan sinna ka appi minna ja nii lisa teenida. Neljapäeval sain peale tööd aidata kaunistustega üheks peoks, see oli juba midagi uut ja vaheldust minu igapäevasele koristamisele ja noudepesule, käed nii käest ära, ma arvan, et maniküür, minu küüdsi nähes jääks ka kohe pimedaks, öeldes need on küll lootusetu juhtum:)
Reedel nagu tavaliselt on suurpuhastuse päev. Tegelikult on see naljakas, me peame surveveega porandat pesema ja koguaeg oleme nii läbimärjad. Ma kohe motlesin, et kui meie gäng teeks seda siis oleksime küll bikiinides ja kummikutega ja iga reede oleks fann. Oleksime läbimärjad ja teeks showd, oleks mul ka lobusam. ma isegi mingi hetk motlesin püksisääri üles käärides, et vottaks lausa paljajalu, hetkeni mil see aafriklane seda tegi, siis tulin kohe maapeale tagasi. Oi ei saan veel mone haiguse ka (pealegi ma ei meeldi talle üldse ja ta käitub minuga nomedalt, kuigi ise ka kunagi alustas ja koik oli vooras, mitte ei saa aru) Melany ütles, et talle ei meeldigi kunagi midagi seletada ega näidata, kuidas miski käib. See teine köögitädi on aga leebemaks juba muutunud, kolmapäeval näitas mulle, kus asjad käivad ja tegi seda saksa keeles, sest ta ei oska inglise keelt aga see ka hea siis moned asjad ehk jäävad meelde ka. Tegelt on see hea, et ta minuga suhtleb ja kui midagi vaja siis näitab ja ütleb rahulikult ka kohe seda saksa keeles. Ükspäev pidin küsima, kus sibulad on, see oli seiklus, ma näitasin et ajab nutma, söödav, ma olin kui tola aga sai teistele ka natuke nalja. Luca teeb ikka nalja ja küsib alati, kas mul ikka koik korras ja kui ta kord mulle kooki pakkus, siis ma keeldusin, ja utlesin ma paks....tema hakkas sellepeale naerma ja näitas enda korva ja ütles voibolla tema korvaga vorreldes küll, ma siis natuke rahunesin ja nii hakkasingi neljapäevast ka sööma rohkem:)
Aga rongidega soita mulle juba meeldib, vahel on stress ka ja homikuti pean tihti jooksma, sest rongid hilinevad ja korra läksin ka vale rongi peale. Pole hullu, see oli natuke naljakas ka. Täna avastasin, et kui naljakas, igapäev soidan peaaegu ühtede samade inimestega. Kui neist igapäev vähemalt viis inimest mulle nime ütleks teaks järgmisel kuul juba koigi nimesid ja nägusid ja nende sihtkohta:) Eile istusin ühe vanema poolse politseiniku vastas ja see jäi magam suu pärani lahti, ma hoidsin muiet tagasi, sest see nii koom oli. Ja korra soitsin ka esimeses klassis, sest mujal polnud vabu kohti ja siis tuli kontroll ja ütles, et see esimene klass ja kas mul ikka pilet on selleks. No tere tali, näen ma toesti nii hulkur välja...okey tööl olles potte, panne pestes toesti nats tahmane, kord lausa suu oli koos, nii et Melany ütles, et see näeb välja nagu mehe habe:):):) Vahel tunnen nagu oleks tuhkatriinu, kes rabab köögis rasket tööd, tihti pürst näpus ja küürin porandat, vanad hilbud seljas ja koguaeg tahmane:) Raske on ikka, väga raske, ainus mis üle jääb on mitte kohe alla anda ja loota, et kuupärast ehk kui juba rohkem sisse elatud, läheb paremaks. Ma toesti loodan seda.

Heleri külas mul...

See nädalavahetus tuli siis Heleri mulle külla, nii lahe saan lopuks eesti keelt rääkida. Pühapäeval läksime tsillima korval külasse ja matkama.Nii lahe, käisime ikka igalpool raksus ka. Kui nägime viinamarju soime neid, pirnipuud avastades haarasime neid maitsta ja kui me lopuks virsikupuu leidsime, siis läks korjamiseks.Jumal tänatud sai meil seljakott kaasa, see oli virsikuid pungil.terve kilekoti saime täis, onneks keegi ei näinud aga nii lahe oli raksus käia, viimati tegin seda kui titt olin..Ja virsikuid korjates, pühendasime selle meie armsale Külkale, keda me koik kui virsiku nimega teame ju:)lahe päev oli, kuni ohtuni, mil me restosse sööma läksime ja Stanni mind pool tundi paksuks hüüdis, siis oli mu ohtu rikutud aga nüüd voite mulle koik suur Molly öelda, sest saksas molly tähendabki suurt, paksu.....nii et jah ma olen nüüd nome paks ka veel. Ma loodan kallid eesti sobrad, tuttavad, et kui tagasi varsti siis ikka tere mulle utlete, kuigi suur tünn olen.

Nädal tööl

Oh mu kallikesed, oli see vast nädal. Ma alustasin tööd siis lopuks ja hakkasin ka iseseisvalt rongidega liiklema. Ma ikka vahel nii dum dum. Eile näiteks jäin ühest rongist maha, sest ma rumaluke ei näinud, et seesama mis mu ees on lähebki sinna kus vaja, nii passisingi eile tunnike Aschaffenburgis. kül ma olin ikka endapeale tige ja koju joudes loikasin oma juuksed närvide rahustamiseks, no tere tali, nüüd mul nome soeng ka veel koigele lisaks. Ja nii tihti koik rongid hilinevad ja ma jooksen ühest kohast teise, vahel suurest innust ma lausa liiga palju jooksen ja korra panin oma peatusest ka mööda:) Aga ma öppin ja tegelikult on ikka lahe rongidega soita. See nädalavahetus lähen üksi Aschaffenburgi, ma loodan, et ikka rongid nädalavahetusel soidavad:)
Täna peale tööd, panin oma armsad karikakardega kummikud jalga(sadas vihma kogu päeva) ja läksin jälle jalutama viinamarjade vahele:) Stanni ka naeris pikalt mu üle, kui mind kummikutes nägi aga noh mis siin ikka, mulle on nad ikka nii armsad ja pealegi mu ode kinkis need mulle:)
Väike paari tunnine jalutuskäik tegi mu meele kohe palju elavamaks ja roomsamaks.
Mul paranoiad, et need köögimutid ei salli mind üldse. Nad ei näitanud mulle esimesel päeval üldse kuhu mis käib ja eeldavad, et ma tean ise koike ja kui tahan kuhugi miskit panna pahandavad, et need ei käi siia.....ja kord olid noad valesti pandud(mina isegi ei puutunud neid) ja kohe minu süü, et valesti seal jälle. Vahel nii suur soov visata koik asjad sinna samma porandale, saata korrektses eesti keeles p"""""i ja kondida minema aga ei saa, sest teised pole süüdi ju selles, et ma ei oska midagi. Hea aga seegi, et Melany kaitses täna mind. Kui koik koristatud, leidsid nad ühe pesemata riivi ja ütlesid, näe mina unustasin selle pesta ja oigesse kohta asetada aga Melany lausus, et see ongi nende töö, mulle seletada, kus mis kuhu käib, nii et see pole minu süü vaid hoopis nende endi:):):) Krt nad teevad ikka igast kärbse sitast ka draama ja täna oli siis suurpuhastus, sest igal reedel teevad nad seda, kuna nädalavahetus kinni ja asjad ei saa niisama jääda: siis tuleb koik seinad ja pisimatki detailid ära pesta...oh jummel ja kord nad tahavad, et teeksin seda siis järsku, et toda... hei mutid otsustagu ära, mida ma siis lopuks tegema pean... see kui sita häda pesunööril...Aga ma loodan, et see alguse asi ja ma opin kiiresti, siis endal ka kindlam olla. Mulle aga meeldib vahel käia nousid restilt korjamas ja sorteerida ja neid masinasse panna ja pärast kuivatada, siis nad ei kobise minuga niipalju ja ma ei pea nendega suhtlema, saan rahulikult oma motteid moelda ja tegutseda.

Rongi äss

Täna ma siis läksin täiesti iseseisvalt tööle, kahe rongi ja metrooga. Ja muidugi Stanni suur lubaja, ütles, et tal mulle pilet olemas, siis ei pea ma ise sealt automaadist sellega mässama aga ta unustas ära ja saatis Melanyle teate, et tal pole piletit enam ja ma sain alles hommikul sellest teada. Mässasin siis ise selle automaadiga ja sain vale pileti, ma isegi ei osanud välja lugeda kuhu (nii minu moodi...) ja maksis vaid 10 euri, tegelik pilet pidi maksma 18 euri :), kuid mul vedas, kontrolle polnud. Ja kui ma lopuks pidin vahetama rongi metroo vastu siis küsisin ühe töötaja käest, kes seal seisis ja ta oli nii lahke, et tuli kogu tee minuga kaasa, et ma ära ei eksiks, sest seal tuleb korra alla minna, siis edasi kondida, siis üles ja siis kaks korda alla minna. Ma toesti loodan, et ma homme ikka mäletan kuidas täna tulin, et mul poleks mingi kana aju:) Hea aga see, et täna Luca ja Melanyga käisime rongijaamas ja Luca ostis mulle kuupileti, rohkem ma ei vaja, loodetavasti, sest koigi kohaselt 15 sept kolin linna elama...ja siis saan soita, rongi, metroo ja trammiga, ning lisaks veel bussidega:) Aga palju parem ikka kui lähen alles 10neks tööle, kohe oli midagi teha ja passima ei pidanud enam, täna oli üldse väga kiire päev ja tööd sai kovasti tehtud, isegi oppisin käsitlema seda uut koorimis nuga, puhastades kotitäis porgandeid:) Olen mina ikka tubli...loodan ainult et homme ikka tööle saabun, selle rongide virr varri keskel:)